Koer ahmib õhku, kannatab ekseemi ja kergesti tekkiva silmapõletiku all. Ta ei ole ei haige ega vana – lihtsalt tema tõutunnused on sellised. Inimene on paljud loomatõud kujundanud oma kapriiside järgi ning loomad maksavad selle eest kõrget hinda, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kusagil tänapäeva Mongoolias või Nepalis hakkasid hallhundid 50 000 aasta eest esmakordselt inimese lähedusse hoidma ning toituma inimestelt saadud või neist üle jäänud lihast. See viis järk-järgult huntide kodustumiseni, mille käigus nad muutusid taltsasteks loomadeks.

Ent hundist sai tänapäevane koer alles tõuaretuse tulemusena. Erinevate tunnustega loomade ristamise ning nende järglaste sihipäraste valiku tõttu muutusid oma saatuse inimestega sidunud hallivatimehed väiksemateks ning iseloomult leebemaiks, kuni viimaks kujunesid 40 kuni 30 000 aastat tagasi kodukoerteks.

Aretustegevuse eelduseks pidi juba tol ammusel ajal olema arusaam, et elusolendite mitmed tunnused on päritavad. Meelepäraste omadustega loomi põlvest põlve omavahel paaritades saadakse viimaks tõug, mille kõigil järglastel on soovitavad tunnused alati olemas.

Näiteks veoloomadena kasutatavate hobuste puhul paaritab aretaja kõige suuremaid ja tugevamaid loomi. Soovitud tulemuste saamisel jätkub töö „detailide“ ehk hobuste iseloomu, naha värvi jms lihvimiseks.

Koer aretati algselt jahiloomaks, ent peagi ilmusid ka valve- ja võitluskoerte tõud. Kui kodustati veised, lambad, kanad jt loomad, algas kohe nendegi aretamine suurema ning kvaliteetsema piima-, villa- või munatoodangu nimel.

Aretustöö võis isegi ühe liigi puhul silmas pidada erinevaid eesmärke. Lambast kujundati kangakudumiseks sobivat tugevat villa andvad tõud, kuid lisaks neile ka lihalambad, kellest saab eriti head lambapraadi, ning silmapaistvalt rammusa piimaanniga piimalambad.

Viimasel paaril sajandil on inimene hakanud aretama loomatõuge, kelle ainsaks eesmärgiks on meile seltsi pakkumine. Selline aretustöö toimub peamiselt loomade välimuse alusel.

Teise uudse aretussuunana on ilmunud laboriloomad, kelle ülesandeks on anda oma organism teaduslike katsete teenistusse.

Üha intensiivsem ja kiirem aretustöö on tulemuseks andnud loomatõud, kes looduses omal käel enam ellu ei jääks. Loe sellistest lähemalt Imelise Teaduse novembrinumbrist!