Briti saarte oravaid kimbutab keskaegne pidalitõbi

Pidalitõvele ehk leeprale mõeldes meenuvad enamikule meist eelkõige piiblilugudest tuttavad tõbised heidikud. Nüüdisajal võid toda õudset haigust kohata küll mõnedes arengumaades, kuid enamikus lääneriikidest on mitmete kümnendite eest välja juuritud vanaaegne taud praeguseks sama tundmatu kui muhkkatk.

Hiljutised uuringud on näidanud, et leepra pole Suurbritanniast siiski kusagile kadunud ja, mis võib-olla veelgi murettekitavam, seda levitab riigis äärmiselt armastatud ja samas ohustatud loomaliik — harilik orav e punaorav.

Edinburgh’ ülikooli ja Šveitsis tegutseva Lausanne’i riikliku polütehnikumi EPFL uurijad avastasid, et Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa oravad on nakatunud leeprasse. Inglismaa läänerannikul Brownsea saarel elutsev oravate populatsioon kandis koguni haiguse sellist liini, mis on praktiliselt eristamatu keskajal inimesi nakatanud vormist.

Kas on võimalik, et leeprat polegi Briti saartelt kunagi lõplikult pühitud ja et see on metsikus looduses isoleeritud piirkondades siiamaani edasi hingitsenud? Võimalik, ent suur pilt on keerulisem ja oma rolli mängivad selles ka harilike oravate populatsioonide piirkondlikud kujunemislood.

Leepra ehk pidalitõbi ehk Hanseni tõbi on nakkushaigus, mida tekitavad pisikud võivad organismis sümptomeid esile kutsumata aastaid püsida, kuid viimaks kaasnevad sellega ometi haavandid, nägemisprobleemid ja närvikoe kärbumine. Seetõttu võivad haiged kaotada valutaju ja kehaosi korduvalt vigastada (millest ongi tekkinud eksitav müüt, nagu põhjustaks pidalitõbi jäsemete küljestkukkumist).

Nähtavasti kutsub haigus samasuguseid sümptomeid esile oravatelgi — nakatunud loomadel esineb karvastiku laigutist väljalangemist ning silmade, kõrvade ja varvaste turseid. Seda, kui tõsine probleem pidalitõbi Briti punaoravate jaoks tegelikult on, tuleb veel põhjalikumalt uurida, kuid seekordses uurimuses koguti positiivseid proove üsna suurelt hulgalt närilistelt.

Oravate arvukus Briti saartel on mõnesaja aastaga kahanenud mitmelt miljonilt vaid 120 000-le. Liiki ähvardavat väljasuremisohtu arvestades ei saa pidalitõve levik midagi head tähendada.

Ajakirjas Science avaldatud värske uurimus kõrvutas surnud oravatelt kogutud geenijärjestusanalüüse nüüdisaegsetelt Mehhiko inimpatsientidelt ja keskaegse Euroopa pidalitõveohvritelt kogutud proovidega. Tulemused näitavad, et oravate leeprat ei põhjusta mitte ainult klassikaline, pikka aega leepra peamiseks tekitajaks peetud bakter Mycobacterium leprae, vaid ka hiljem avastatud Mycobacterium lepromatosis.