Boiling Lake e k Keev Järv on igal juhul oma nime väärt, sest kuigi kaldavee temperatruuriks ongi keskmiselt 82 kuni 92 kraadi Celsiuse järgi, on keset järve selgelt näha ka keeva vee mullitamist. Keegi pole temperatuuri küll keset järve mõõtmas käinud, sest keevas vees pole inimesel just mõnus liikuda.

Sisuliselt on Boling Lake vaid veega täitunud fumarool - vulkaanilisi gaase ja veeauru eraldav avaus maapinnas, kus hallikassinine vesi on kaetud pideva aurupilvega ja on arvata, et sügavaimas kohas peaks järv olema ligi kakssada meetrit või enamgi sügav.

Seda, kas 14. sajandil mandrilt saarele kolinud kariibid järve näinud olid, pole teada, kuid esimeste "valgete inimestena" avastasid selle järve 1870. aastal kaks inglast, Mr. Watt ja Dr. Nicholls. Nicholls oli ka esimesi, kes järve vett termomeetriga kontrollimas käis, viis aastat hiljem.

1880. aastal järv kadus, kui kogu vesi oli aurustunud ja selle põhjas pulbitses vaid kuumavee geiser. Aastail 2004-2005 oli järv aga mingil põhjusel oma kümme meetrit madalam.

Ühtki teed järveni ei vii, sinna on võimalik läheneda vaid jalgsi matkates, möödudes väävliallikatest, mägedest ja mäekurudest, et leida üles maapinna vajumisauku tekkinud järv. Tee möödub ka teisest piirkonnast, Valley of Desolation'ist ehk Kõleduse Orust, kus ka õhk on tuline, aurune ja niiske, lõhnates tugevalt väävli järele.

2007. aastal oli seikleja George Kourounis esimene inimene, kes tegelikult Boling Lake'i ületas, tehes seda nööri peal kõndides.

Boiling Lake pole siiski suurim tulise veega järv maailmas, see tiitel jääb Frying Pan Lake'ile Uus-Meremaal. 3,8-hektariline järv seal on küll keskmise temperatuuriga 50 kuni 60 kraadi.