Austraalias pistavad röövlinnud rohumaadele ja võsale tahtlikult tule otsa

 (36)

Austraalias pistavad röövlinnud rohumaadele ja võsale tahtlikult tule otsa
Võsapõleng Austraalias. AP

Lõunapoolkeral on hetkel suvi. Vähe sellest, Austraalias on möllamas kuumalaine ja sellest tulenevalt on paljud piirkonnad tuleohtlikud. Nagu olukord niigi keeruline poleks, lendavad seal ringi ka röövlinnud, kes teadlaste väitel kuiva loodust tahtlikult põlema pistavad.

Ajakirjas Journal of Ethnobiology on ilmunud värske teadusuuring, mille koostamisel võeti arvesse ka Austraalia põliselanikke aastatuhandete taha ulatuvaid teadmisi.

ScienceAlert kirjutab, et uuringus kirjeldatakse laiale avalikkusele seni suuresti teadmata käitumist, mis on omane vähemalt kolmele Austraalias elavale röövlinnule - need on must-harksaba (Milvus migranis), vile-purihaugas (Haliastur sphenurus) ja viupistrik (Falco berigora).

Närilised suitsutatakse kodudest välja

Kui kusagil loodus näiteks välgutabamuse tõttu põlema süttib, võtab röövlind tulest põleva oksarao noka või küüniste vahele, kannab selle puutumata alale ja viskab seal maha, et seegi süttiks ja pisikesed saakloomad leekides alalt massiliselt põgenema hakkaks. Nood suitsetatakse sõna otseses mõttes oma elupaikadest välja ja osutuvad röövlindudele kergeks saagiks.

Loe veel

Must-harksaba, vile-purihaugas ja viupistrik. Wikimedia commons
Seotud lood:

"Kuigi Austraalia pärismaalased ja loodusemehed teavad, et loodustulekahjude puhul on röövlinnud tule levitajatena oluline riskifaktor, on ametivõimud skeptilised ja ei arvesta sellega maastiku planeerimisel ja taastamisel," kirjutab rahvusvaheline teadustiim oma töös.

"Me ei avastanud tegelikult midagi uut," ütles geograaf Mark Bonta National Geographicule. "Aborigeenid on sellest teadlikud olnud vähemalt 40 000 aastat või kauemgi."

Uurijad kirjutavad, et linnud kogunevad loodustulekahjude läheduses mitmesajalistesse parvedesse ning lendavad seejärel tulekollete juurde, haaravad sealt mõne hõõguva oksarao noka või küünte vahele ning toimetavad need siis kuni kilomeetri kaugusele piirkondadesse, mis pole veel süttinud ja viskavad seal maha. Sellisel viisil süütavad linnud teinekord piirkondi, kuhu tuli muidu võib-olla ei jõuakski, näiteks selliseid, mis jäävad tulekahjust teisele poole mõnd teed või jõge. Kui saakloomade kodu põlema pistetakse, jooksevad need oma urgudest välja otse röövlindude nokkade ette.

Teadlasi inspireeris vana autobiograafia

Teadlased said oma töös inspiratsiooni aastal 1964 ilmunud autobiograafiast, mille kirjutas aborigeenist arst ja aktivist Philip Waipuldanya Roberts. "Olen näinud kulli hõõguvat pulka oma küüniste vahele haaramas, et see pool miili eemal värskesse, kuiva rohtu maha visata," seisab raamatus. "Seejärel ootab lind koos oma kaaslastega seda, kuidas kõrbenud, hirmunud närilised ja sisalikud massiliselt pagema hakkavad."

Teadlased usuvad, et sellises käitumises pole midagi juhuslikku ja linnud teavad täpselt, millega nad tegelevad. Vähe sellest, paistab, nagu oleksid sellised süütamised hästi koordineeritud tegevus.

Kui hüpotees vett peab, tähendab see, et on olemas uus loodusjõud, mis on võimeline loodustulekahjude tahtliku levitamisega parajat hävingut külvama. "Linnud ei ole võimelised küll loodust tühja koha pealt põlema panema, aga nende tegevus pole sellest kuigi kaugel," ütles Mark Bonta Washington Postile. "Oleme ju seni arvanud, et tuli on ainult inimeste kasutuses."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised