Ärevus, pessimism, hirm – putukad on sama tundeküllased kui inimesed!



Ärevus, pessimism, hirm – putukad on sama tundeküllased kui inimesed!
MesilasedFoto: Sven Arbet

Putukate aju suurus on vaid miljondik inimese omast. Sellest hoolimata tunnevad nad näiteks ärevust ja võivad langeda isegi pessimismi küüsi.

Putukate uurimine tänapäevaste mikroskoopidega näitab, et aju struktuuri poolest ei erinegi putukad nii väga meist. Kas neil on olemas ka teadvus, küsib ajakiri Imeline Teadus.

Järgmine kord, kui peletad käega eemale toidule laskunud äädikakärbse, tea, et ta hakkas sind kartma. Kärbes ei lennanud lihtsalt instinktiivselt minema, vaid ta põgenes paanikas teda haaranud hirmu tõttu.

Just niisugusele järeldusele jõudsid kaks Austraalias Sydneys asuva Macquarie ülikooli teadlast pärast aastatepikkust putukate käitumise uurimist. Teadlased nimelt oletavad, et isegi putukatel eksisteerib mingit sorti teadvus.

Sõna „teadvus“ kasutamist tuleb siin­kohal mõistagi täpsustada. Keegi pole kunagi kahelnudki, et putukad on suutelised välismaailma kohta infot hankima ja töötlema, kuid neid on peetud pigem pisikesteks biorobotiteks, kes ei tunne oma toimetamisi tehes mingeid emotsioone.

Teisiti on näiteks koeraga, kes peremeest nähes rõõmustab, toitu haistes keelt limpsab või kurja naabrionu kohates hirmunult kiunatab.

Koera puhul võib seega rääkida vähemalt minimaalsest fenomenaalsest teadvusest. Teadvuse kõrgemad astmed – mõttetegevus ja teadlikkus oma teadvuse olemasolust ning võime seda analüüsida – on inimene reserveerinud peamiselt endale.

Loe veel

Seotud lood:

Putukate aju on enamasti väiksem kui üks kuupmillimeeter. Austraalia teadlased vaatlesid ajusid tundlike skannerite abil ning analüüsisid ka mitme teise uuringu tulemusi.

Nad märkasid, et meie ümber sumisevate ja ronivate putukate pisikestes peades leiavad aset märksa keerulisemad protsessid kui seni arvatud. Putukad võivad olla suutelised langetama kaalutletud ja isegi kavalaid otsuseid ja neile pole võõrad mitmesugused tunded. Putukad võivad isegi pessimismi langeda.

Teadlased on uurinud putukate käitumist aastakümneid. Juba 1973. aastal sai austerlane Karl von Frisch Nobeli meditsiiniauhinna selle eest, et dekodeeris meemesilaste keerukad tantsusammud, mida nad kasutavad liigikaaslaste juhatamiseks näiteks õietolmu leiukohta.

Uurijad peavad meemesilasi ja prussakaid andekaimateks putukateks; nende aju koosneb ligikaudu miljonist närvirakust. Seda on neli korda rohkem kui näiteks sipelgatel või äädikakärbestel, kuid siiski kaduvvähe võrreldes inimestega, kelle ajus arvatakse olevat ligi 86 miljardit närvirakku.

Nagu inimestelgi, nii moodustab ka mesilasel iga ajunärvirakk teiste närvirakkudega 1000 kuni 10 tuhat ühendust. See võimaldab putukatel oma ajus moodustada ülikeeruka võrgustiku, mis võib kombineerida tohutu hulga meeleelunditelt pärinevat infot ja seda töödelda. Nii suudab ka putukas langetada otsuseid ja tegutseda mitmesugustes olukordades optimaalselt.

Aastatuhande vahetuse paiku juurutasid teadlased väga väikesed elektroodid, mille saab kinnitada ühele närvirakule ja mõõta täpselt selle vallandatavaid signaale. Selliseid elektroode on kasutatud mesilastel, äädikakärbestel, prussakatel ja rohutirtsudel. Nii on teadlased saanud täpselt uurida, kuidas putukate aju tajuandmeid töötleb.

Putukate hämmastavatest vaimsetest võimetest loe lähemalt märtsikuu Imelisest Teadusest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised