Jäämassiivi lahtimurdumise Larsen C šelfiliustikust registreeris piirkonnast üle lennanud USA satelliit Aqua. See tegi infrapunakaamera abil kindlaks, et liustiku ja jäämäe vahel on vaba vesi, mille temperatuur on kõrgem nii õhu kui ka jää omadest. Teadlaste jaoks ei tulnud lahtimurdumine üllatusena, kuna korralik pragu oli liustikus olnud juba üle kümne aasta, selle areng kiirenes 2014. aastast alates.

Prognooside järgi ei liigu 200 meetri paksune jäämägi lähitulevikus eriti kuigi kaugele ega triivi ka eriti kiiresti, ent seda on vaja siiski jälgida. Pole välistatud, et hoovuste ja tuulte mõjul võib see lõpuks siiski põhja poole triivida ja hakata ühel hetkel laevaliiklust ohustama.

Uus jäämägi on BBC hinnangul tõenäoliselt üks kümnest ajaloo suurimast registreeritust, kuid mõningate tõeliste Antarktika jäähiiglastega seda siiski võrrelda mõtet ei ole. Suurim jäämägi, mis satelliidiajastul üle mõõdetud on, kandis nime B-15 ja see murdus aastal 2000 lahti Rossi šelfiliustiku küljest. Selle pindala oli 11 000 ruutkilomeetrit ehk jäämägi oli sama suur kui veerand Eestit. Veel kuus aastat hiljem triivisid mõned B-15 jäänused Uus-Meremaast mööda.

Aastal 1956 teatati, et üks USA jäälõhkuja kohtus jäämäega, mille pindala oli umbes 32 000 km2. See on aga siiski vaid väiteks jäänud. Ka Larsen C šelfiliustiku enese küljest on varem suuremaid jäämägesid murdunud, üks 9000 km2 suurune näiteks eraldus aastal 1986. Paljud Larsen C jäämäed lõpetavad ühes Weddelli meres asuvas keerises või siis triivivad põhja poole. Suur osa neist jääb Lõuna-Georgia saare lähedal madalamas vees merepõhja kinni ning sulab seal ajapikku ära.

Swansea ülikooli poolt loodud kaart, millel on näha šelfiliustiku küljest murdunud jäämäge (mustvalge) võrdluses Walesiga.

On uue jäämäe teke märkimisväärne? Iseenesest mitte eriti, nendib BBC. Nagu Eesti Entsüklopeedia ütleb, on šelfiliustik maismaalt merre laskuv lavajas mandriliustiku jätk, mis ujub veepinnal ja millel on merepoolses servas tavaliselt järsak ehk jääbarjäär. Jäämägede murdumine šelfiliustike küljest on tavapärane. Tõsi, samas arvavad teadlased nüüd, et pärast äsjast murdumist on Larsen C väiksem kui kunagi varem (kui viimasest jääajast arvestada). Kaks lähedalasunud väiksemat šelfiliustikku Larsen A ja Larsen B kadusid sajandivahetuse paiku ja arvatakse, et soojenev kliima mängis nende lõpus tõenäoliselt väga suurt rolli.

Kuid professor Helen Fricker Scrippsi okeanograafiakeskusest ütles BBCle, et Larsen C puhul pole aga liustiku õhemaks muutumist täheldatud. Pole registreeritud ka suuri sulaveekoguseid, mis aitaksid liustiku sulamist ja mõranemist kiirendada. Seetõttu ei näe liustikuteadlased Larsen C-ga seoses põhjust eriliseks muretsemiseks, vaid ütlevad, et see on asjade loomulik käik.