"Oleme keskkonda jõudvate mürkide hulka vähendanud, keelustanud PCB-de tootmise ja kasutamise, kuid need on püsivad. Kui loomad surevad, nende korjus merepõhja langeb ja mürgid rasvkoest keskkonda immitsevad, algab kogu tsükkel uuesti," nentis uurimuse kaasautor Ailsa Hall, St. Andrews' ülikooli professor.

Molekuli kiire hävitamine nõuab kõrget temperatuuri. Tavatingimustel väheneb pärast kokkupuudet PCB-de hulk mõõkvaalade kehas poole võrra 40–80 aastaga.

PCB-de keelustamise järel hakkas küll Vahemere, Läänemere ja Atlandi ookeani kirdeosa kalades ja mereimetajates ühendite hulk vähenema, kuid on püsinud alates 2000. aastast pea muutumatuna.

Halli töörühma värskest analüüsist selgub, et sellest mõõkvaalade tervise kahjustamiseks. Sama võib täheldadada enamikes teistes mõõkvaala asurkondades.

Kuigi PCB-d kahjustavad ka teisi mereelukaid, seab mõõkvaalad täiendavalt löögi alla toiduahela tipus olemine. Samuti satuvad ühendid emapiima kaudu otse vasika organismi.