Jaapani majandusime kestis umbes 1945 kuni 1990, mille järel on riik elanud üle juba mitut "kaotatud aastakümmet", takerdudes ülisuureks kerkinud võlakoormasse.

Belgia nägi "majandusimet" sõjajärgsetel aastatel 1945-1948, Prantsusmaa 1945-1975, Rootsi 1947-1974, Kreeka ja Itaalia 1950-1973, Lääne-Saksamaa (Wirtschaftswunder) 1950-test 1970-teni, Hispaania 1959-1974, enamikus sai tollane tormiline majanduskasv küll otsa seitsmekümnendate naftakriisis ja on jätkunud pigem võlgu elades.

Siis panid paljud riigid naftatööstuse tõsiselt käima, aga siin kasutatakse palju vähem meelitavaid termineid nagu "Norra paradoks", "Hollandi haigus" ja "ressursineedus". Kuid paljud naftariigid on siiski õppinud oma priilt kätte tulnud dollareid tulusatesse investeerimisprogrammidesse suunama, Norra on ka tegelikult rikkamaid riike maailmas.

Mehhikos on räägitud kohalikust majandusimest 1940.-1970. aastatel, Brasiilias 1968-1973, Tšiilis alates 1970. aastatest, kuid teatavasti langes kogu kontinent juba 1980. aastateks sügavasse võlakeerisesse, millest pole tänaseni toibutud.

Tiigrihüpped

Aga siis tuli juba kasutusele "tiigrihüppe" mõiste, kui majandusteadlased avastasid, et Lõuna-Korea, Taiwan, Hongkong ja Singapur näitavad suurt majanduskasvu kuuekümnendatest alates (kuni Aasia majanduskrahhini 1997). Nendele järgnes "tiigrikutsikate" Indoneesia, Malaisia, Tai ja Filipiinide kiire majanduskasv, aga see takerdus samasse kriisi 1997.

Taiwani, Indoneesia, Malaisia, Filipiinide, Tai, India, Hiina, Vietnami majandusbuum kestab tinglikult küll tänaseni. "Pärsia lahe tiigri" Dubai majandusime takerdus aastasse 2008, "Põhjala tiigri" Islandi majandusime veel eriti ränga majanduskrahhiga samasse 2008. aastasse. "Kelti tiigri" Iirimaa majandusimele tõmmatakse paraku joon alla aastaga 2000, "Balti tiigrite" (Eesti, Läti, Leedu) ja "Tatra tiigri" (Slovakkia) omale aastaga 2007. Toibumine võtab veel aega.

Lõvid Aafrikas

2008.-2009. aastate üleilmne majanduskrahh võimaldas tugevana välja tulla ennekõike Hiinal ja nüüd on võib rääkida ka esimeste Aafrika riikide majandusimest, kuna eriti eurooplased ja hiinlased on mustale mandrile palju oma raha sisse pumbanud. Tiigrihüppe mõistet siin ei kasutata, kuna Aafrikas ilmneb, et ei ela ühtki tiigrit. Seega Aafrika puhul kasutatakse "lõvihüppe", Mongoolia puhul (2011. aasta majanduskasv 17,3 protsenti, mullu peaaegu null) koguni "hundihüppe" terminit.

2010. aastal loeti Aafrika lõvimajanduste hulka kiire majanduskasvuga Nigeeriat, Lõuna-Aafrikat, Marokot, Alžeeriat, Botswanat, Egiptust, Mauritiust ja Tuneesiat. Aafrika riigid tulevad palju suuremast vaesusest kui muu maailm, ehk kasvuruumi on neil rohkem kui teistel, aga eks elatustasegi hakkab seal tasapisi tõusma.

Mulluse seisuga kasvas paljude Aafrika riikide majandus igatahes maailma kiireimate riikide reas: 6. kohal Elevandiluurannik (Cote d'Ivoire) kaheksaprotsendise majanduskasvuga , 9. Tansaania 7,2-, 12. Senegal 6,6-, 14. Etioopia 6,5-, 15. Djibouti 6,5-, 21. Rwanda 6,0-, 24. Kenya 6,0-, 28. Togo 5,3-, 30. Mali 5,3- ja 32. kohal Kesk-Aafrika Vabariik 5,2-protsendilise majanduskasvuga aastas.

Võrdluseks, Eesti leiame alles 150. kohalt 1,5 protsendilise majanduskasvuga (CIA World Factbook). Elatustasemelt (sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta) on Eestist jõukam küll Aafrikas vaid Ekvatoriaal-Guinea.

  • Elevandiluurannik nägi küll majanduslangust aastal 2011, aga IMF-i andmebaas prognoosib neile 7- kuni 10-protsendilist järjekindlat majanduskasvu igasse aastasse 2012-2020.
  • Tansaania on näidanud järjekindlat enam kui 4,5-protsendilist majanduskasvu aastast 1999 alates, enam kui kuueprotsendiline majanduskasv paistab olevat tagatud aastaiks 2013-2021.
  • Senegal nägi küll ajutist 1,8-protsendilist luksatust aastal 2011, aga sellest peale kerkiv kuni seitsmeprotsendiline majanduskasv paistab olevat tagatud vähemalt. 2021. aastani.
  • Etioopia nägi aastail 2004-2011 järjekindlat 10-13 protsendilist majanduskasvu, pärast seda on kasvutempo aeglustunud küll seitsme protsendi joonele, aga järjekindel majanduskasv pärast 2003. aastat on avaldamas mõju elatustasemele kogu riigis.

Kui Aafrika riikidele 1960. aastatel iseseisvus kätte anti, said nad sellega kaasa ka tohutud ressursid maavaradega ja rahvastikuga, paraku kadus kogu võimalus majandust jalule saada sügava korruptsiooni ja diktaatorliku valitsemise tõttu, mis viis kontinendi suurjõudude külma sõtta, seejärel puhkesid aga venima jäänud sisekonfliktid, mis takistavad majanduse jalule saamist siiani.

Sõjast toibunud uues naftariigis Angolas mõõdeti 2007. aastal majanduskasvuks, 22,6 protsenti, kuid seejärel kadus ime ära, mullu seisis riik majanduskasvult lausa nullis.

Tšaad mõõtis oma majanduskasvu 2004. aastal 33,6 protsendile, kuid mullu olid nad juba majanduslanguses.

Ekvatoriaal-Guinea pani naftaleidude najal kogu maailma ahhetama 1997. aasta 147,6- ja 2000. aasta 95,3-protsendilise majanduskasvuga, kuid 2013. aastast alates on riik pikemas majanduslanguses, millest ei tulda välja nähtavasti enne 2021. aastat. Põhjuseks madalad naftahinnad.

Liibüa majandus kukkus 2011. aasta kodusõjaga 62 protsenti, kasvas 2012. aastal uuesti 104,5 protsenti, seejärel on olnud aga neli aastat järjest jälle (väikeses) majanduslanguses. Kodusõda on seal tegelikult ka edasi kestnud.

Seega, kuigi lõvimajandustest on võimalik rääkida, ei ilmuta pea ükski Aafrika riik lõvihüppel püsivust. Korruptsioon neelab enamiku majanduskasvust, vaid Botswana küündib korruptsiooni tajumise indeksis viletsamate Ida-Euroopa riikide tasemele, muu Aafrika on sügavalt punase poolel. Kroonilised riskid, mida joonlauapiiridega Aafrika riigid nii etnilise konflikti, kui ka kuritegeliku valitsemise läbi kannavad, pole ju kuskile kadunud. Aafrika võlgade kustutamine 2000. aastast on aga siiski neile kasuks tulnud.