Ajakirjas Nature avaldatud uuringu kohaselt asub avastatud kõnealune planeet meist 39 valgusaasta kaugusel ning on Maast 1,4 korda suurem. Teadlased arvavad, et see on üks huviväärsemaid paiku, mida hakata uurima järgmisel aastal NASA poolt kosmosesse saadetava võimsa James Webbi kosmoseteleskoobiga.

Planeedi nimi on LHS 1140b, see on saanud nime väikese tuhmi punase kääbuse LHS 1140 järgi, mille ümber see orbiidil on. Planeet on kaljune ning asub elusoosivas ehk Kuldkihara tsoonis, milles võiks olla meie mõistes eluks sobilikud temperatuurid ning ka voolavat vett.

Super-Maaks liigitatava planeedi diameeter on 17 000 km, selle mass on Maa omast 6,6 korda suurem ning see on Maast palju tihedam. Astronoomid arvavad, et planeet on viie miljardi aasta vanune. Ei välistata, et LHS 1140b-l võib olla atmosfäär.

Enne esimeste super-Maade avastusi arvati, et Maa on suurim kivine planeet. Meie päikesesüsteemis on kõik Maast suuremad planeedid gaasilised. Üldiselt eeldatakse nüüd, et planeedid, mis on mõõtmetelt Maast 1,5 korda suuremad, on gaasiplaneedid.

Asukohaks Vaala tähtkuju

Vaala tähtkujus asuv LHS 1140b, mis 1,4 korda Maast suurem, on aga veel piisavalt väike, et olla kaljune. Seda küll napilt.
„See on väga põnev, et me oleme sellise planeedi leidnud, mis on kaljune ja mahub täpselt sellesse vahemikku,“ ütles avastuse taga seisev Harvard-Smithsoniani astrofüüsika keskuse teadlane Jason Dittmann, kes lisas, et LHS 1140b on kõige põnevam eksoplaneet, mida ta viimase kümne aasta jooksul näinud on. „Fakt, et planeet on kaljune ja asub elusoosivas tsoonis, lisab veelgi intriigi, sest nüüd võib meil olla planeet, millelt sobiks elu otsida.“

Planeet avastati juba aastal 2015. Dittmann vaatas üle punaste kääbuste vaatlusandmeid, mis olid salvestatud kahe robotobservatooriumi poolt, kui ta märkas midagi paljulubavat. Tähe LHS 1140 vaatlustel hakkas silma selle valguse perioodiline kahanemine, mis annab aimu, et tähe orbiidil võiks planeet olla (nii neid kaugete tähtede ümbert otsitaksegi).

Seejärel kontakteerus Dittmann Euroopa lõunaobservatooriumi planeetide otsimisele spetsialiseerunud HARPSi meeskonnaga (HARPS on High Accuracy Radial velocity Planet Searcher, eksoplaneetide olemuse hindamisega tegelev spektrograaf) ja nood kinnitasid planeedi olemasolu, aitasid määrata selle orbiidi pikkuse (25 päeva) ja planeedi massi ja tiheduse.

HARPS aitas ka kinnitada, et planeet on kaljune, kuna see on kõige täpsem instrument mõõtmaks planeedi „loperdamist“ orbiidil tähe gravitatsiooni tõttu. See "loperdamine" on planeedi massiga proportsioonis, millest annab planeedi mõõtmeid teades välja arvutada selle tiheduse. „Tihedus näitab, et LHS 1140b koosneb kaljusest materjalist – raud ja silikaadid, sama materjal, millest Maagi tehtud on,“ ütles Dittmann.

Miljoneid aastaid kestnud palavus

Kui LHS 1140-b võib praegu olla ehk isegi tõesti elusoosiv, oli selle minevik tõenäoliselt üsna põrgulik. Süsteemi keskpunkt ehk täht LHS 1140 oli minevikus märksa suurem. Selle kääbuseks kahanemise protsess võis võtta 40 miljonit aastat ning sel ajal olid tingimused planeedil märksa palavamad. Halvimal juhul võis planeet kaotada kogu sel leiduva vee. Ent kuum, veel vedel laava võib mõningatel puhkudel vett ja erinevaid gaasi endas säilitada ning hiljem tardudes (ja üldise jahenemise tingimustes) need vabastada. Sellise stsenaariumi puhul võib ka LHS 1140b pinnal eluks sobiv olukord tingida.

LHS 1140 annab planeedile poole vähem valgust kui Päike meile, kuna täht on nii tuhm. Planeet on ise tähele 10 korda lähemal kui Maa Päikesele. Oluline on, et täht pöörleb aeglasemalt ja emiteerib vähem kiirgust kui TRAPPIST-1 – seegi räägib eluväärsete tingimuste kasuks.