Nii, nagu müravaba paika maailmas on raske, kui mitte võimatu leida, on suurem osa planeedist ka hädas valgussaastega, sest linnade ja asulate, ka maanteede ja nendel sõitvate liiklusvahendite valgus muudab võimatuks segamata vaate maailmaruumi tähistaevale.

Kohti, kus valgussaastet ei ole, annab maakeral tikutulega taga otsida. Ka suurimad teleskoobid on kõik ehitatud pigem mägedesse, võimalikult kaugele igasugusest inimasustusest. Linnades asuvate teleskoopide võime kaugele näha on selgelt piiratud, sest taevas on maapinnal olevate lugematute valgusallikate tõttu liiga hele.

IDA nimekiri näitab selgelt, et seni on probleemi teadvustatud peamiselt USA-s, kus sellise tumeda taeva pargi tiitli on endale hankinud juba 20 kaitseala.

Utahis asuv Canyonlands on rajatud 1964. aastal ja seal on viimastel aastatel kõvasti vaeva nähtud ka tumeda taeva kaitsel. Pargi valgustites on tavalised pirnid vahetatud tumeda-öö-sõbralike pirnide vastu, hetkel võib ka väita, et sada protsenti valgustitest piirkonnas on tumeda-öö-sõbralikud.

Ja nii ei võta ööpimedus rahvuspargilt võlu, vaid annab enneolematult hea vaate tumedale tähistaevale. Ja miks ei peaks selline eelis turiste ligi tõmbama.

Euroopas on tumeda taeva parkide nimekirjas kaks rahvusparki Ungarist - Hortobágy ja Zselic, üks Hollandist - De Boschplaat, üks Saksamaalt - Eifel, üks Walesist - Elan Valley, üks Šotimaalt - Galloway Forest, lisaks veel Inglismaalt Northumberlandi rahvuspark koos Kielderi vee- ja metsapargiga.