Viimatise troojalase avastasid astronoomid kogemata. Vancouveris asuva Briti Columbia ülikooli doktorant Mike Alexandersen uuris hoopis Neptuuni-tagust ruumi meie päikesesüsteemis, Kuiperi vöös, et tuvastada sealsete kehade trajektoore, avastas aga ühe kaaslase, mida Uraan justkui põrgatades enda ees lükkas.

60-kilomeetrise läbimõõduga 2011 QF99 on seni ainus tuvastatud Uraani troojalane, liikudes Päikese ümber sarnasel orbiidil Uraaniga, viimasest veidi eespool, olles gravitatsiooniga oma planeediga seotud. Troojalased pole küll planeetidele kuudeks, aga nad asuvad sellises tsoonis, Lagrange punktis, kus päikese ja planeedi raskusjõud kinnistavad asteroidi kindlale kohale orbiidil.

Marsil, Neptuunil ja Jupiteril on omad troojalased, mis olnud planeedi mõjuväljas juba miljardeid aastaid, Saturni kuudel on omad troojalased, ka Maal on oma troojalane, 300-meetrise läbimõõduga  2010 TK7, mis küll, nagu ka Uraani 2011 QF99, on pigem ajutiselt planeedi "põrgatada."

"Planeedid mängivad palli selliste asjadega," kommenteeris California Los Angelese ülikooli planetaarteadlane David Jewitt, " Lõpuks kaotavad nad kontrolli nende üle."

Alexandersen ennustab oma arvutisimulatsiooni põhjal, et Uraan kaotab oma troojalase juba miljoni aasta jooksul, mille järel sellest saab kentaur, ehk taevakeha, mis käitub planeetidevahelises ruumis ühtaegu nii asteroidi kui komeedina.