Swifti-Tuttle’i komeet läbib Maa orbiidi iga 133 aasta tagant. Arvutuste järgi on see sabatäht väga stabiilse orbiidiga ja meil ei tule sellega kokku põrkamise ohtu peljata. Viimati möödus komeet Maa lähedalt 1992. aastal ja järgmine kord juhtub see 2126. aastal. Ent Maa läbib igal suvel tolmusaba, mille komeet orbiidile maha jätab, ja tänu sellele näeme perseiidide meteoorivoolu. Perseiidide tähesadu tipneb igal aastal 12. augustil ja on jälgitav kuni kaks nädalat enne ja pärast seda, ent kõige paremini on see jälgitav siiski 11.-14. augustil.

Need, mida me meteooridena langemas näeme, on tegelikult pisikesed komeedi purdmaterjali osakesed, mis Maa atmosfääri sisenedes kuumenevad ja lõpuks ära põlevad. Kosmilises ruumis nimetatakse neid meteoroidideks, aga kui need Maa atmosfääri jõuavad, nimetatakse neid meteoorideks. Kui peaks juhtuma, et mõni neist sajab täielikult ära põlemata maapinnale maha, on tulemuseks meteoriit.

Perseiidide ideaalseks nägemiseks tuleks minna paika, mis on linnatuledest eemal, ja valmistuda selleks, et õues tuleb veeta paar tundi. Silmadel kulub pimedusega harjumiseks vähemalt 15–30 minutit ja mida kauem õues oodata, seda rohkem näed. Põhjapoolkeral on mõttekas vaadata kirde poole. Kui sajutihedus on 150 meteoori tunnis, tähendab see kaht-kolme meteoori minutis õrnadest jutikestest kuni eredate sähvatusteni.