StarTram: Miks mitte sõidutada rongid otse kosmosesse

StarTram on üks juba mitu aastat tagasi paberile pandud idee magnetlevitatsiooni abil kosmoselendudeks. Algne idee tähendaks kuskile kolme- kuni seitsmekilomeetrise mäe tippu ehitatavat stardikanalit, mille kaudu oleks võimalik kosmoseaparaate otse kosmosesse lennutada. Kosmosetrammi- või kosmoserongi teelesaatmiseks ehitataks kunagi aga isegi 22 kilomeetri kõrgusele ulatuv toru.

James R. Powell leiutas ülijuhtiva maglev-kontseptsiooni 1960. aastatel, täna sõidavad selle idee alusel kiirrongid juba mitmeski kohas üle maailma. Hiljem jõudis Powell ka, koos Dr. George Maise'iga firma StarTram, Inc. loomiseni.

Kaubalennud sellise süsteemiga kosmosesse eeldaks firma loojate arvates 20 miljardi, mehitatud lennud 60 miljardi dollari suurust kulutust. StarTrami ideed esitleti esimest korda 2001. aastal, viidates küll seitse aastat varasemale tööle. Selle edasiarendust tuntakse ka nimega MagLifter.

Odavam, kaubalendude projekt eeldaks 130-kilomeetrise toru ehitamist, kümnekraadise nurga all, mille otsas olev plasmaaken tagaks vaakumi püsimise, selles saavutatav kiirus 8,78 km/s kiirus peaks olema ka piisav, et saavutada madalamat Maad ümbritsevat orbiiti. 40-tonnine kaubaalus, läbimõõduga kaks meetrit ja pikkusega 13 meetrit suudaks niimoodi tõesti kosmosesse jõuda, väidavad vähemalt idee autorid.

Projekt Gen-2 aga eeldaks mehitatud lendude jaoks magnetlevitatsiooni tunnelit, mis ulatuks 22 kilomeetri kõrgusele, ehk ligi 2,5 korda kõrgemale Mount Everesti tipust.

Kui teostatav nende idee on, me tegelikult ei tea.