Sputnikule järgnes ameeriklaste "Kaputnik" ja siis alles Explorer 1

 (18)

Seda perioodi nimetatakse tagantjärgi ka Sputniku-kriisiks. Kui vaba maailma ja kommunismileeri vahel Teise maailmasõja järel ägedaks võidurelvastumiseks läks, oli põhirõhk esmalt tuumarelvade tootmisel. Aga 4. oktoobril 1957 kasutas NSV Liit kontinentidevahelise raketi tehnoloogiat, et esimene tehiskaaslane orbiidile saada. Ameeriklastele tuli ehmatusena, et NSV Liit võib olla neist tehnoloogiliselt peajagu üle.


Veaks osutus aga see, et kui Moskva oli Sputniku õnnestunud stardist teatanud alles siis, kui tulemus juba käes, siis ameeriklased hakkasid oma vastusamme näitama otse-eetris. Moskva altminekuid keegi ei näinudki.

President Dwight D. Eisenhower pidi kohe Sputnik-1 stardi järel meediat rahustama, et tuumasõjas sellist asja kasutada ei saa, tegemist olevat puhtalt Moskva teaduslik-tehnilise võiduga.

Rakett Juno-1 oli ameeriklastel valmis küll juba 1956. aastal, aga seda ei saanud avalikult kuulutada. Ja nii alustas Eisenhower ka 1958. aastat veel kurva nentimisega, et a) väliskosmoses on NSV Liit ilmutanud suuremaid saavutusi kui USA ja ülejäänud vaba maailm; b) kui NSV Liidu üleolek jätkub, võib see otseselt kahjustada ühendriikide liidrirolli maailmas ja c) kui NSV Liit saavutaks ka otsese sõjalise üleoleku väliskosmoses, oleks see juba otsene sõjaline oht Ameerikale. 29. juulil 1958 asutaski Eisenhower seega rahvusliku kosmoseagentuuri NASA.

Loe veel

Seotud lood:

Enne seda tuli aga veel mitu pilget alla neelata.

Kui luurelennukite U-2 lennud üle NSV Liidu paljastasid peagi, et tuumarakettide osas on ameeriklastel mõningane üleolek, siis hakkas ka ilmuma artikleid, mille kohaselt NSV Liit tootvat kaks korda rohkem teadlasi, kui USA. Ja nii pidi läbi kuuekümnendate aastate USA pidevalt tõestama, et nad siiski arengult maha ei jää.

NASA kirjutab praegu, et Sputnik 1 oli 58-sentimeetrise läbimõõduga kera, mis kaalus 83,6 kg, ja tegi 98 minutiga orbiidil Maale tiiru peale.

Taustaks küll rahvusvahelise teadusliitude nõukogu otsus 1952. aastast määrata 1. juulist 1957 kuni 31. detsembrini 1958 rahvusvaheliseks geofüüsikaaastaks ja 1954. aasta üleskutset selleks ajaks orbiidile saata teaduslikke tehiskaaslasi.

USA teatas juba juulis 1955, et kavatsevad esimese satelliidi selles vahemikus orbiidile saata. Kuid Sputniku-lend tuli neile siiski ootamatult. Sputnik oli palju suurem, kui ameeriklaste kavandatud Vanguardi 1,5-kilogrammine tehiskaaslane.

Ameeriklastel tärkas tõsine hirm, et nii nagu satelliiti, oleks võimalik orbiidile toimetada ka tuumapommi ja see lihtsalt USA kohal alla kukutada. Siis aga tuli juba järgmine torge, kui novembris 1957 jõudis orbiidile Sputnik 2, koos koeraga Laika (kes küll suri orbiidil mõni tund pärast starti).

6. detsembril 1957 tegid ameeriklased esimese katse Vanguard-satelliiti orbiidile toimetada, kuid see hävines telekaamerate ees kaks sekundit pärast starti, vaid 1,2 meetri kõrgusel maapinnast. Rahvusvaheline meedia sai avalikult ilkuda, pannes pealkirju nagu "Flopnik," "Kaputnik","Oopsnik" või "Stayputnik". NSV Liidu esindaja pakkus ÜRO kõnetoolis ameeriklastele lausa arenguabi, kui mahajäänud maale.

Wernher von Braun tegeles sel ajal juba tulise kiirusega konkureeriva tehiskaaslase kallal, mis sai nimeks Explorer 1 ja seekord oli, 31. jaanuaril 1958 siiski õnnestunud start. 15,2 sentimeetrise läbimõõduga ja ligi 14 kg kaalunud Explorer 1 sai esimeseks ameeriklaste tehiskaaslaseks kosmoses. Vanguard 1C saadi orbiidile alles 17 märtsil.

Vanguardi kanderaketi väljatöötajaks oli USA laevastik, Explorer 1 orbiidile viinud rakett Juno tugines aga von Brauni töödele USA armee tellimusel. Ja teaduslikud instrumendid selles tehiskaaslases (ennekõike kosmilise kiirguse detektori) oli välja töötanud James Van Allen Iowa ülikoolist. Täna nime Van Alleni vöö kandvad kiirgusvööndid Maa ja Päikese vahel avastas aga alles Explorer 3, mis startis märtsis 1958.

Midagi räägib ka see, et USA üritas 1958. aastal orbiidile saata 17 satelliiti, millest võis õnnestunuks lugeda nelja, NSV Liit vastas vaid ühe katsega, Sputnik 3-ga, või vähemalt me muudest katsetest midagi ei kuulnud. 1959. aastal õnnestus venelastel kolm starti Luna-tehiskaaslastega, ameeriklastel õnnestus viis starti Explorerite, Vanguardide ja Pioneer 4-ga. Vahele muidugi ka nurjumised, USA-s ikka telekaamerate ees, NSV Liidus ülima saladuskatte all.

Kuid ka 1961. aasta Juri Gagarini esimene kosmoselend tuli ameeriklastele šokina. Võidujooks kosmosesse keerati ameeriklaste kasuks lõplikult alles siis, kui Neil Armstrong 1969. aastal Kuul jala maha pani.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised