Enamik inimesi ei pea Marsi asustamist oluliseks, sest ei oska hinnata selle mõju inimkonnale. Kui Neil Armstrong ja Buzz Aldrin Kuule astusid, jälgis seda terve inimkond. See oli kahtlemata tehnoloogiline ja teaduslik läbimurre, kuid mitte ainult - vaadates kaadreid inimjala astumisest Kuu pinnale, mõistsime, et kõik on võimalik. Kümne aasta jooksul pärast seda sündmust valitses eriti Ameerikas tohutu optimism - seda võiks maailma süstida ka Marsi missioon. Marss on ju elanud inimeste unistustes tuhandeid aastaid.

Paljud peavad Mars One'i plaane soovunel-maks, utoopiaks, isegi naljanumbriks. 

See on loomulik reaktsioon, arvestades, et suured kosmoseagentuurid räägivad mehitatud Marsi-missiooni võimalikkusest alles 20-40 aasta perspektiivis, meie aga eraorganisatsioonina lubame selle 10 aastaga teoks teha. Kiputakse unustama, et kui räägime Marsile sõidust ilma naasmise võimaluseta, siis kogu selleks vajalik tehnoloogia on juba praegu maailmas olemas. 

Miks ei lunastata tagasisõidupiletit? 

Sest inimeste Marsilt tagasi tootmiseks puudub tehnoloogia. Kosmoselaevad, millega sinna lennatakse, ei suuda tarnida Marsile komponente tagasilennu tarvis. 

Kuul käik on selles suhtes lihtsam: tagasilend Kuult Maale kestab vaid kolm päeva, järelikult piisab kolme päeva toidu-, vee- ja hapnikuvarudest. Lend Marsile kestab seitse kuud. 

Ainult üks ots on hirmutav.