Meteoore on taevas näha alates 17. juulist, kuid kõige parem aeg "langevaid tähti" vaadelda on järgmisel nädalavahetusel. Meteoorivool lõppeb 26. augustil. Rahvusvahelise meteooriorganisatsiooni hinnangul võib meteoorivoolu tipp-päevadel -12. ja 13. augustil - tunni jooksul taevast läbida lausa 100 meteoori tunnis.

See tähendab, et minutis peaks taevast läbima 1-2 meteoori, mis oma ereduselt ja kiiruselt varieeruvad mõnevõrra. Kuna sel aastal on Kuu loomine ja perseiidide tähesadu täpselt samal ajal, on sel aastal meteoorivoolu jälgimine veelgi lihtsam, kuna seda segav kuuvalgus peaaegu puudub.

Need, mida me meteooridena langemas näeme, on Swift-Tuttle'i komeedist maha jäävad osakesed, mis Maa atmosfääri jõudes kuumenema hakkavad ning seal lõpuks ära põlevad. Kui selline osakene on kosmoses, kutsutakse seda meteoroidiks, Maa atmosfääri jõudes saab see meteoori nime ning kui mõni neist peaks ka maapinnale jõudma, öeldakse selle kohta meteoriit.

Parim on meteoorisadu vaadelda linnatuledest kaugemal, kuna linnadest tulev valgusreostus segab nende vaatlemist. Samuti tasub varuda piisavalt aega, kuna mida kauem pimeduses viibida ja silmadel pimedusega harjuda lasta, seda tõenäolisemalt ja rohkem ilusaid taevakehasid näha saab. Minimaalselt tasuks arvestada 15-30 minuti pikkuse õuesviibimisega.

Perseiidid on üks populaarseimaid meteoorisadusid. Tõenäoliselt on põhjuseks nende suurepärane ajastus - augustikuus on paljudel inimestel puhkus ja sumedal augustiööl on inimesed hea meelega nõus paar tundi õues veetma, et taevakehasid lähemalt tundma õppida.

Perseiidide nimi tuleneb Perseuse nimest: punkt, kust meteoorid paistavad tulevat (radiant), asub Perseuse tähtkuju ligidal, seega on ka perseiidid osaliselt saanud Vana-Kreeka müütilise kangelase nime.