Relativistlikele kiirustele lähenedes hakkavad kosmosesõidukit mõjutama kosmilist mikrolaine-taustkiirgust moodustavad footonid, ja vastupidi.

Mikrolaine-taustkiirgus kujutab endast miljardite aastate eest eeldatavasti aset leidnud nn Suure Paugu energia jäänukit ning seda leidub kõikjal.

Meie universumi igas kuupsentimeetris sisaldub veidi rohkem kui 400 Suure Paugu käigus lahvatanud mikrolaine-energia footonit.

Äärmiselt suurel kiirusel liikudes peab kosmoselaev väga paljude selliste footonitega kokku põrkama, mis avaldab laevale takistust ja pidurdab selle kiirust.

Kui eeldame, et tulnukate laevadel puudub võimsus selle takistuse ületamiseks, siis kuidas me saame nende liikumist märgata?

Raytheoni juures töötavate teadlaste Ulvi Yurtseveri ja Steven Wilkinsoni uurimuse kohaselt tekitaks relativistliku kiirusega laeva liikumine kosmilisesse mikrolaine-taustkiirgusesse hajuva mustri. Taoline sagedusnihe peaks nüüdisaegsete astronoomiliste seadmete abil aga olema Maalt hõlpsasti tuvastatav. 

Yurtsever ja Wilkinson arvutasid välja, et kirjeldatud muutus peaks leidma aset võnkumisspektri vahemikus, mis ulatub teraherts-sageduspiirkonnast infrapunakiirguse diapasoonini. Sedamööda, kuidas ruumilaev kosmoses edasi kihutab, peaks vastav signaalgi paistma liikuvat.

Relativistlikel kiirustel toimuvate kosmosereiside vallas on, mõistagi, veel palju vastamata küsimusi. Kuigi avakosmos on suuresti tühi, leidub sealgi üksikuid tolmukübemeid.

Aeglasematel kiirustel ei tee need midagi halba, kuid valguse kiirusele lähedastel kiirustel võib ka tolmukübemega kohtumine lõppeda traagiliselt.

Samuti on võimalik, et kosmilise taustkiirguse takistust polegi võimalik edukalt kompenseerida, mis tähendaks, et rentaablim on liikumine aeglasematel kiirustel, mis uurimuses kirjeldatud virvenduse-efekti ei tekita.