Astronaudid saavad kogeda ainulaadset psühholoogilist stressi, kirjutavad nad. Esimene suur vaimne katsumus saab olema missioonikaaslase surmast üle saamine. Oletame, et see juhtub juba reisil Marsile – mida teha? Kas jätta kadunuke igaveseks kosmosesse hõljuma?

Teiseks: juba käesoleva sajandi jooksul võivad paljud riigid hakata oma Marsi-kolooniaid soovima ja asutama. See võib viia selleni, et Marsil tekivad segased poliitilised ja legaalsed olud. Kelle seadused millistes kohtades kehtivad? Mis saab siis, kui kolonistid otsustavad Maa võimudele selja pöörata ja iseseisvuda nagu omal ajal lõi briti impeeriumist lahku USA? Autoritel on küsimusi õhus omajagu.

Poolakate essee lähtub kesksest tõdemusest, et inimestele on omane üksteisele halba teha. Väikestes gruppides soosib looduslik valik egoiste ja ülejooksikuid üle koostööaltite ja altruistide. Marssi hakkavad juhtima inimesed, keda võib rahvakeeli troppideks nimetada, kinnitavad poola teadlased.

Omaette probleemiks saavad olema ka Marsil sündinud lapsed, kellel puudub astronautidest vanemate kohusetunne ja seiklusjanu. Nende laste harimiseks on vaja väga erilist pedagoogilist mudelit ja poolakad soovitavad, et hea kultuuriline vahend selle tegemiseks oleks uus Marsi religioon. See aitaks Marsil sündinuil leida oma elule mõte ning leevendada eksistentsiaalseid hirme ja kahtlusi, mida võib tekitada elu vaenulikul planeedil.
Essee lõpeb jõulise lausega: „soovitame, et parim oleks astronautide bioloogilise evolutsiooni kunstlik kiirendamine enne, kui nad oma kosmosemissiooni alustavad.“

Popular Science kirjutab, et pole päris kindel, mida poolakad päris täpselt mõtlevad – geeniteraapiat, astronautide tõuaretust või midagi muud.