Inimmeeltele hoomatavate mastaapide ja kiiruste arvestuses liiguvad peaaegu kõik taevakehad väga kiiresti nii mööda oma orbiite kui ka lihtsalt läbi maailmaruumi kihutades.

Maa liigub ümber Päikesesüsteemi keskpunkti muljetavaldava kiirusega 29,78 kilomeetrit sekundis. Päike ise tiirleb orbiidil ümber meie kodugalaktika keskpunkti veelgi kiiremini — 220 kilomeetrit sekundis.

Kõige kiiremini liikuvad taevakehad on seniste mõõtmisandmete järgi aga sellised neutrontähed, mis supernoova-plahvatuste tõukel on oma algsest asukohast eemale paiskunud.

Ehkki supernoova-plahvatustes vallanduv määratu jõud ja energia rebib algosakesteks suurema osa kõigest, mis selle teele jääb, kaitseb neutrontähti selliste mõjude eest nende äärmuslik tihedus.

Osakesteks pihustamise asemel muudavad supernoovad neutrontähti lausa iselaadseteks „galaktikatevahelisteks mürskudeks“.

Suurim kiirus, millel neutrontähte liikumas on täheldatud, on 1500 kilomeetrit sekundis ehk 5,4 miljonit kilomeetrit tunnis.