Kuud vaadeldes võib kergesti märgata hiiglaslikke basalditasandikke, mida vormiliselt nimetatakse meredeks - lad k mare, kuigi vett pole nendel ilmselt kunagi nähtud. Lihtsalt algusaegade astronoomidel oli lihtsam uskuda merede olemasolusse Kuul, kui põhjendada vulkaanipurskeid Kuul.

Suurimad "mered" - mared - Kuu pinnal on Oceanus Procellarum (diameetriga 2568 km), Mare Frigoris (1596 km) ja Mare Imbrium (1123 km).

  • Vulkanism Kuul küll Maaga võrreldavaid kõrgeid mäetippe pole püsti ajanud. Kõrgeim punkt Kuu peal on selle tagaküljel paiknev Selenean summit ("Kuu mäetipp") - 10 786 meetrit üle Kuu keskmise pinna. Kõrgeim mägi Kuul aga, mida võimalik Maa pealt näha, on 5,5 km kõrge Mons Huygens, tekkinud nähtavasti asteroiditabamusest, mis sünnitas Mare Imbriumi.

Igatahes põhiosa nendest mare-dest on tekkinud vulkanismi tulemusel, kui Kuu sisemuse kuum magma murdis välja selle taevakeha pinnale ja voolas sadade kilomeetrite kaugusele. Mare Serenitatis kujunes laavavoogudega 3,8 miljardit ja Mare Imbrium 3,5 miljardit aastat tagasi. Juba Apollo-programmi toodud proovidest on võinud järeldada, et see magma sisaldas ka gaase, nagu CO, vett, ka väävlit ja muid keemilisi elemente. Vastavalt Apollo 15 ja Apollo 17 missioonidega toodi Kuu pealt ka pinnaseproove, mis nüüdsele järeldusele aluse pannud.

NASA Marshalli kosmoselennukeskuse teadlane Dr. Debra H. Needham ja ülikoolidevahelise kosmoseuurimise assotsiatsiooni (USRA) vanemteadlane Dr. David A. Kring arvutasid nüüd välja, et gaaside kogus, mis toonasel aktiivse vulkanismi perioodil Kuu pinnale jõudis, pidi paratamatult moodustama ka püsiva atmosfääri Kuu ümber. Uurimus ilmus väljaandes Earth and Planetary Science Letters.

Ühtlasi paiskus vulkanismi tulemusel Kuu atmosfääri ka olulisel määral veeauru. Atmosfääri tihedaimaks perioodiks oli 3,5 miljardit aastat tagasi ja on arvata, et lõplikuks lendumiseks Kuu kohalt avakosmosesse pidi kuluma vähemalt 70 miljonit aastat. Siis Kuu atmosfäär kadus.

Kuu ja Maa

Sel ajal kui Kuul oli atmosfäär, paiknes ta nähtavasti kolm korda lähemal Maale, kui praegu. Mikroobsel tasemel elu Maa peal oli sel ajal juba olemas, kuna ookeanide teket Maa peal on dateeritud umbes 4,41 miljardit aastat tagasi. Hapnik ilmus Maa atmosfääri aga arvatavalt samuti 3,5 miljardit aastat tagasi, järeldavad varasemad uurimused. Pole küll põhjust siin koheseid seoseid tuletama hakata.