Astronoomide rahvusvahelise töörühma prognoosi kohaselt muutub Päike plahvatades hiiglaslikuks tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilveks, mida nimetatakse planetaarseks udukoguks (ingl planetary nebula).

On teada, et üheksa kümnest tähest moodustavad oma aktiivse eluperioodi lõpul planetaarse udukogu, mis on vaheetapp tähe mandumisel punasest hiiust valgeks kääbuseks. Kuid pikki aastaid polnud teadlased kindlad, kas Päikest ootab sama saatus või mitte. Üldiselt eeldati, et Päikese mass on liiga väike selleks, et tekitada nähtavat planetaarset udukogu.

Vastuse leidmiseks konstrueerisid uurijad uue digitaalse tähemudeli, mis prognoosib tähtede elutsükleid. Mudeli põhjal arvutati välja eri masside ja vanustega tähtede välja paisatavate massikogumite eredused.

Molekulaarpilv helendab vaid põgusalt

Üks uurimuse autoreist, Manchesteri ülikooli professor Albert Zijlstra selgitas: „Kui täht sureb, paiskab see oma massi molekulaarpilvena (ingl envelope) kosmosesse. Molekulaarpilv võib sisaldada kuni poole tähe massist. Nii paljastub tähe tuum, kus selleks ajaks on põlemiseks vajalik kütus otsakorral, mistõttu selle aktiivsus ajapikku vaibub ning lõpuks hääbub täielikult.

Alles siis paneb kuum tuum välja paisatud molekulaarpilve eredalt helendama umbes 10 000 aastaks, mis astronoomilises mõõtkavas on vaid põgus silmapilk. See ongi protsess, mis muudab planetaarsed udukogud nähtavaks. Mõned on nii eredad, et paistavad kätte väga kaugelt, isegi kümnete miljonite valgusaastate pikkuse vahemaa tagant, kust vaatlemiseks on tähed ise liiga tuhmid.“

Uus mudel lahendab veel ühe mõistatuse, mis on astronoome juba veerand sajandit painanud.

Umbes 25 aastat tagasi avastasid täheteadlased, et teistest galaktikatest avastatud planetaarsete udukogude eredus on alati ühesugune. Samuti leiti, et ainuüksi täheparve kõige eredamate planetaarsete udukogude väljanägemise põhjal oli võimalik mõõta galaktikate kaugust. Teoreetiliselt pidanuks see reegel paika pidama iga tüüpi galaktika puhul.

Kuid ehkki vaatlusandmed selle oletusega klappisid, väitsid teaduslikud mudelid muud. Prof Zijlstra lisas: „Vanad, väikese massiga tähed peaksid tekitama noortest, massiivsematest tähtedest palju tuhmimaid planetaar-udukogusid. See on viimase 25 aasta jooksul palju tüli tekitanud.

Vaatluste kohaselt võisid eredad planetaarsed udukogud tekkida ka väikese massiga tähtedest nagu Päike, mudelid aga väitsid, et see pole võimalik ja et planetaar-udukogud, mille on välja paisanud vähem kui kahekordse Päikese massiga tähed, on tuvastamiseks liiga tuhmid.“

Päikeseudu on tuhm, kuid siiski napilt nähtav

Uued mudelid näitavad, et pärast molekulaarpilve väljapaiskamist kuumeneb täht kolm korda kiiremini kui vanades mudelites. See tähendab, et ka väiksema massiga tähed nagu Päike saavad tekitada eredaid planetaarseid udukogusid. Töörühm leidis, et uute mudelite kohaselt on Päike peaaegu täpselt kõige väiksema massiga täht, mille tekitatav planetaarne udukogu on veel nähtav, ehkki suhteliselt tuhm. Vaid paari protsendi võrra väiksemad tähed sellega enam hakkama ei saaks.

Prof Zijlstra lisas: „Me avastasime, et vähem kui 1,1 Päikese massiga tähed tekitavad tuhmimaid udukogusid, samas kui Päikesest rohkem kui kolm korda suurema massiga tähtede tekitatud udukogud on eredamad. Ülejäänud tähtede puhul on prognoositud eredus väga lähedal vaadeldud eredusele. Pärast 25 aastat nuputamist on mõistatus viimaks ometi lahendatud!

See on väga kena tulemus. Lisaks tööriistale, mis võimaldab meil nüüd öelda, kas kaugetes galaktikates leidub mõne miljardi aasta vanuseid tähti — ja just seda vahemikku on seni olnud märkimisväärselt keeruline analüüsida —, oleme välja selgitanud, mis saab Päikesest pärast surma!“

Uurimus ilmus 7. mail teadusajakirjas Nature Astronomy.