Miks salapärased signaalid kosmosest kunagi tulnukate "telefonikõneks" ei osutu
Universumis leiduvate planeetide peadpööritavat hulka arvesse võttes võiks arvata, et mõne peal neist ikka keegi elab — on ju nii?
Võib-olla tõesti. Isegi kui elu tekkimise tõenäosus on uskumatult väike, peaks 93 miljardi valgusaastase läbimõõduga universumis leiduma piisavalt tavatuid tingimusi, milles elutegevus käivituda saab.
Kui Maa oleks tõesti ainus elus valgusallikas keset mõõtmatut elutuse-pimedust, viitaks see nagu mingisugusele välisele tegurile, näiteks ülima olendi olemasolule või võimalusele, et me elame tehisliku simulatsiooni sees. Maavälise elu olemasolu on siiski väga palju tõenäolisem.
Samas kujutavad kosmose mõistust vaaruma panevad mõõtmed endast ka takistust kontakti loomisel Päikesesüsteemi-väliste võõr-eluvormidega.
Näiteks arvutas Californias tegutseva SETI instituudi töötaja Seth Shostak välja, et kui venelaste tabatud signaal oleks olnud tõeline, oleksid tähe HD 164595 lähistel elavad tulnukad selle signaali meieni läkitamiseks ära kulutama terve oma päikese energia. Seda eeldusel, et nad saatsid signaali välja kõikides suundades korraga.
Kui sõnum olnuks aga sihitud täpselt meie suunas, nõudnuks selle läkitamine „ainult“ sama palju energiat kui palju kogu inimkond oma ajaloo jooksul juba ära tarvitanud on.
HD 164595 asub Maast 95 valgusaasta kaugusel. Lihtne arvutus näitab, et seal elavad olendid, kui nad olemas on, näeksid meie Päikest ühena rohkem kui 14 000-st samale kaugusele või lähemale jääva tähe hulgast.
Kas me tõesti oleme nii ennasttäis, et usume, et meie tilluke valgustäpike on väärt, et püüda sellega ühendust võtta, kui samal ajal on valida nii paljude muude võimaluste hulgast?
Universumi mõõtmatu suurus ei piirdu ainult ruumiga. Kõige olemasoleva algusest on möödunud 14 miljardit aastat, kuid tähtedevaheliseks suhtluseks oleme me olnud heal juhul suutelised vaid viimase saja aasta vältel, ning kes teab, kui kauaks inimkond veel üldse püsima jääb.
Kui maaväliste tsivilisatsioonide suhtlust piiritlevad sama väikesed ajavahemikud, on tõenäoline, et me ei kohtu nendega kunagi.
Me peame leppima mõttega, et ükski tulnukas ei tule meile kosmosest külla. Tõenäolisimaks võimaluseks saada teada, et me pole universumis üksi, on sellised hoolikad vaatlused, mille tulemusel oleme tänaseks päevaks avastanud tuhandeid Päikesesüsteemi-väliseid planeete.
Umbes kümne aasta pärast võimaldab teleskoopide järgmine põlvkond meil kaugete planeetide atmosfääre „nuusutada“ — otsida märke hapniku, metaani ja vee molekulidest, mis võiksid viidata nende ainete bioloogilisele päritolule.
Ent ka siis ei saa me olla kindlad maaväliste elusolendite olemasolus. Gaase võivad alati tekitada ka geoloogilised protsessid ja nende kontsentratsioon võib olla elu püsimajäämiseks liiga madal, mistõttu tegelevad astronoomid järgmised kümmekond aastat tõenäoliselt vaidlemisega selle üle, mis võib olla nende gaaside tekkimise põhjuseks, ja selgituste ükshaaval väljapraakimisega.
Ning lõppude lõpuks ei saa me ikka öelda midagi kindlamat kui see, et kusagil võib esineda mingisugust elu — ja et väga tõenäoliselt on see elu mikroobne.
Kuid ka maaväliste pisikute leidmine oleks igal juhul vapustav avastus, mis viimaks ometi kinnitaks, et protsessid, mis käivitasid elu meie koduplaneedil, on võimalikud ka mujal universumis.
Tegelikult on mingilgi määral mõeldav ainult üks tulnukate külaskäigu stsenaarium — mõtlemis- ja aistimisvõimeline, iseennast taastootev tehisintellekt, mille loojad on selle teele läkitanud ülesandega uurida kaugeid tähti ja astuda kontakti neilt leitud tsivilisatsioonidega.
Piisavalt arenenud tehnika võimaldaks selliste tehisteadvuste funktsioneerimist tuhandeid aastaid kestvate kosmosereiside vältel, mis taolise suhtluse algatamiseks ette võtta tuleks. Kui tõenäoline on aga, et me saaksime üldse aru, mida nad öelda tahavad?
