Meteoorkeha, mis leegitsedes Maa atmosfääri sisenes, oli arvatavalt viis kuni seitse meetrit suur, ehk suurim pärast ligi 17-meetrise läbimõõduga Tšeljabinski meteoorkeha veebruarist 2013. Kuna ta põles ära mere kohal, siis sellest ka mingit jälge ei jäänud, isegi Maa kohal oleks ta äärmisel juhul pakkunud pealtnägijaile valgusmängu, mitte tegelikke purustusi.

Selle meteoorkeha plahvatus atmosfääris oli võrreldav 13 000 tonni TNT-ga, samas kui Tšeljabinski plahvatuse ekvivalendiks oli 300 000. Aga samas, Hiroshimale heidetud tuumapommi lõhkejõud 1945. aastal oli 15 kilotonni. Brasiilia esisel atmosfääri sisenenud võõrkeha põles ära juba 30 kilomeetri kõrgusel, ookeanist ei tasu ka ilmselt hakata meteoriiditükke otsima.

NASA arvestuse järgi tabab Maad (täpsemini Maa atmosfääri) ligemale 30 sellist meteoorkeha aastas, kuid kuna 70 protsenti meie planeedist on ookeani all ja ka asustatud alad on väga erineva tihedusega, siis inimestele nendest tegelikult ohtu ei ole.

Küll panevad selliseid plahvatusi atmosfääris tähele sõjalised instrumendid Maa peal. Enamik plahvatustest atmosfääris on küll TNT-ekvivalendiga alla ühe kilotonni.