NASA automaatne kuuvaatlussond LRO (ingl Lunar Reconnaissance Orbiter, pildil) on tiirelnud ümber Kuu viimased viis ja pool aastat. Selle eristamiseks tuleb seda küll vaadelda teleskoobiga, aga see on igal juhul olemas. Ning, jah, ka tehiskaaslane läheb arvesse kuuna.

Tõsi, kui Kuu ise on Maa looduslik kaaslane, siis Kuu kaaslase LRO valmistasid inimkäed. See on aga tühine erinevus; oluline on tõik, et LRO liigub orbiidil ümber Kuu. See pole küll looduslik kaaslane, kuid on igas muus tähenduses kuu.

Ehkki kaks suvalist objekti saavad ümber teineteise stabiilsel moel tiirelda, teeb täiendavate kehade lisamine pildi oluliselt keerulisemaks. Mitmete taevakehadega süsteemides saavad stabiilseid orbiidid püsima jääda ainult teatud erijuhtudel.

On vaid käputäis punkte, kus suurte taevakehade gravitatsioonilist tõmmet kompenseerib täpselt teise taevakeha tõmme. Neid viit piirkonda, mis leiduvad iga kahe keha vahel, nimetatakse Lagrange’i punktideks. Mõnikord kogunevad nendesse punktidesse asteroidid.

Maa ja Päikese vahelistesse Lagrange’i punktidesse on inimkond ankurdanud kosmosesonde. Kuid nendes punktides paiknevad objektid ei ole kuud meile tuttavas tähenduses: need seisavad kosmoses ühes punktis paigal ega tiirle kummagi taevakeha ümber.

Mida lähemal asub allkaaslane suuremale planeedile või kuule, seda lihtsam on sel orbiidile jääda. Piirkonda kosmoses planeedi lähistel, kus kuu võib tiirelda ümber planeedi, aga mitte ümber ematähe, nimetatakse Hilli sfääriks (ingl Hill sphere). Selles alas on ainuvalitsejaks planeet.

Kuudel on oma, märksa väiksemad Hilli sfäärid, kus tiirlevad nende endi kaaslased, mida nad planeetidega ei jaga. Allkuudel on omakorda veel tillemad Hilli sfäärid, ja nii edasi.

Maa Hilli sfääri ulatuseks on 1,5 miljonit kilomeetrit. Kui meie Kuu jääks sellest raadiusest väljapoole, tiirleks see hoopis ümber Päikese! Kuul on samuti oma Hilli sfäär raadiusega umbes 60 000 kilomeetrit. Selle piires tiirleb ümber Kuu ka vaatlussond LRO.

Isegi asteroididel on oma Hilli sfäärid. 30 kilomeetrise läbimõõduga asteroidil 243 Ida, mis teeb Päikese ümber tiiru 4,8 aastaga, on oma väike kuu nimega Dactyl, mille läbimõõt piirdub umbes poolteise kilomeetriga.

Ehkki kuudel nähtavasti võivad olla kuud, ei pea nood allkuud enamasti eriti kaua vastu. Paljud planeetide ümber tiirlevad kuud on loodeliselt lukustatud (ingl tidally locked), mis tähendab, et kuu on planeedi poole pööratud alati sama küljega. Potentsiaalsetele allkuudele ennustab see hukatust.

Lukustamisega seonduvate loodejõudude mõjul mandub allkuu orbiit üha madalamaks, päädides langemisega suurema kuu pinnale. Sama saatus ootab kunagi ka vaatlussondi LRO.

Ehkki suhteliselt väike Hilli sfäär teeb allkuude loodusliku sattumise kuude orbiitidele ebatõenäoliseks, leidub üks põnev näide sellest nähtusest meie endi Päikesesüsteemis.

Saturni suuruselt teisel kuul Rheal paistavad olevat oma nn rõngad, mis koosnevad tillukestest kuudest! Nende olemasolu on siiski vaieldav ning suurem osa tõendeid paistab viitavat pigem võimalusele, et neid seal tegelikult pole.