Teadlased kasutasid Mojave kõrbes asuvat Goldstone`i observatooriumi seadmestikku, et saata Kuule mikrolainekiir. Registreerides ja mõõtes tagasipõrkunud laineid, tuvastatigi kaks kosmosesõidukit.

"Elus" kosmosesõiduk oli NASA enda sond Lunar Reconaissance Orbiter (LRO), mis on Kuu orbiidil meie kaaslast uurinud aastast 2009. LRO orbiidi omadused on teadlastele hästi teada, nii et koos navigeerijatega töötades olid teadlased võimelised LRO üsna kindlalt tuvastama.

Seejärel prooviti leida hindude kosmosesondi Chandrayaan-1. See saadeti Kuu suunas teele oktoobris 2008, ent viimati oldi sondiga ühenduses augustis 2009. Pisut keerulisem ülesanne.

Et pooleteisemeetrise läbimõõduga Chandrayaan-1 üles leida, võeti arvesse seda, mis sondi kohta kindlalt teada oli. Oli teada, et sond oli polaarorbiidil, oli teada orbitaalperioodi pikkus (2 tundi ja kaheksa minutit) ja ka orbiidi kõrgus Kuu pinnast - umbes 200 kilomeetrit.

Seega suunati mikrolainekiir 160 km kõrgusele kuu põhjapooluse kohale ja jäädi heas lootuses ootama, et ehk peegeldub osa laineist tagasi, kui Chandrayaan-1 üle pooluse lendab. Ja teadlastel oli õnne - kosmosesõidukilt peegeldusidki mikrolained tagasi ja lausa kahel korral neljatunnise vaatluse jooksul.

Tänu sellele suudeti ka Chandrayaan-1 praegune asupaik kindlaks määrata. Leiti, et see on oma orbiidil umbes 180 kraadi ehk poole orbitaaltsükli võrra nihkunud, ent orbiit iseenesest on siiski sama mis enne. Changrayaani-1 jälgiti veel pärast esimest tuvastust kolm kuud ja loodetavasti saab tehnoloogiat tulevikus kasutada muude kosmosesõidukite täpse asukoha määramiseks.