Komeet koosneb kahest poolest ja seda kuju pole andnud komeedile lagunemine, vaid hoopis kahe erineva komeedi ühinemine kauges minevikus, tuvastatakse ajakirjas Nature.

Kuidas ja millal lahest komeedist üks sai, pole siiani selge. igatahes paistab, et kaks komeedipoolt on millalgi Päikesesüsteemi algusaegadel madalal kiirusel omavahel kokku põrkunud ja jäänudki nii, kuigi nende koostis viitabki sellele, et kujunemise järgus on olnud tegemist kahe üsna sarnase jäise taevakehaga.

Lähimas punktis jõuab komeet oma orbiidil Päikesest 1,2 astronoomilise ühiku, kaugeimas 5,7 astronoomilise ühiku kaugusele, ehk on siiski kogu aeg kaugemal Päikesest kui Maa.

Alates eelmise aasta augustist saadab komeeti ESA uurimisaparaat Rosetta, novembris komeedil maandunud Philae suutis küll suvel kontakti Rosettaga taastada, aga teaduseksperimentideks komeedi pinnal maanduril energiat ei jätku. Philae sattus nimelt sellisesse kohta komeedil, kus ta päikesepaneelid piisavalt valgust ei saa. Kogu andmestik komeedi kohta pärineb seega Rosettast.