Koht, kus tõesti tasub elu otsida: Veenuse pilvepiiril, 50 km kõrgusel

Küsimus, kas Veenusel elab keegi, on piisavalt intrigeeriv ajendamaks USA ja Venemaa teadlaste koostöörühma koostama ettepanekut uue lennu läkitamiseks Päikesesüsteemi teisele planeedile. Projekti Venera-D üheks eesmärgiks võib saada elu otsimine.

Kui kõik sujub plaanipäraselt, võib Veenuse tihedas väävelhappepilvede kihis ühel päeval hakata ringi lendama mehitamata lennumasin, mille ülesannete hulka kuulub uurimine, kas nähtavasti ultraviolettkiirgust neelavad tumedad joomed võivad olla märgiks mikroobsest elutegevusest, vahendab Space.com.

Veenus on pikka aega olnud Venemaa planetoloogide paleuseks. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses maandus Veenuse pinnal terve hulk Nõukogude uurimissonde. Palju küsimusi on aga seni vastuseta jäänud, mistõttu Roskosmos ja NASA kavandavadki ühislendu, mille raames läkitataks 2025. aastal Veenuse orbiidile sond eesmärgiga viia läbi planeedi- ja atmosfäärivaatluseid, toimetada planeedi pinnale kulgur ja otsida järgmisteks maandumisteks sobivaid paiku.

Kui mehitamata mooduli saatmise kava heaks kiidetakse, oleks selle peamiseks eesmärgiks meteoroloogiliste mõõtmiste läbiviimine selleks, et uurida välja, miks planeedi atmosfäär pinna suhtes nii kiiresti pöörleb (seda nähtust nimetatakse superpöörlemiseks (ingl super-rotation)). Veenuse atmosfääri superpöörlemise avastasid 1960. aastatel astronoomid, kes seirasid atmosfääris esinevate tumedate joonte liikumist. Teadlased ei tea siiamaani, kuidas need jooned tekivad või millest koosnevad; samuti ei mõisteta seda, miks jooned ei segune ülejäänud atmosfääriga ja miks need UV-kiirgust neelavad.

Kuigi UV-kiirguse neeldumisele tumedates piirkondades pole rahuldavat seletust leitud, on välja pakutud mõned hüpoteesid. Näiteks oletatakse, et tegu võib olla pilvkattesse segunenud tahkete osakestega, mingisuguse väävelhappepiiskades lahustunud ainega, või millegi kristallilisega, nt jääga. Arvatud on ka, et tumedaid jooni tekitab raudkloriid, kuid tuvastatud pole ühtegi protsessi, mis raudkloriidi-osakesi Veenuse pinnalt 50–60 kilomeetri kõrgusele atmosfääri paisata suudaks, eriti kuna tihedas pinnalähedases atmosfäärivööndis on tuuled nõrgad.

Üks põnevam võimalik selgitus joontele on, et need on märgid mikroobide elutegevusest. „See on võimalus, milles me ei saa mööda vaadata“, kommenteeris Wisconsini ülikooli atmosfääriteadlane ja projekti Venera-D töörühma liige Sanjay Limaye.

Atmosfääri ülakihtidest elu otsimine on mõistlik mõte — on ju ka Maa atmosfääris samal kõrgusel eluvorme leitud. Veenusel kujutavad elule kõige suuremat ohtu planeedi pinnal valitsevad äärmuslikud tingimused. Veenuse keskmisel pinnatemperatuuril 462 °C sulab tina ning 92-baarine rõhk on sama tugev kui ühe kilomeetri sügavusel vee all.

50 kilomeetri kõrgusel algavas, tosina kilomeetri paksuses atmosfäärivööndis on tingimused aga soodsamad, kuna temperatuur jääb seal 30 ja 70 plusskraadi vahele ning atmosfäärirõhk on umbes sama, mis Maa pinnal. See tähendab, et tolles piirkonnas, kus leidub ka tumedaid jooni tekitavat ja UV-kiirgust neelavat ainest, võib esineda elu.

Huvitaval kombel ei pruugi isegi pilvi moodustavad väävelhappetilgad elu püsimajäämisele ohtu kujutada. Varasemate Veenuse-lendude käigus on alumises pilvekihis tuvastatud piklikke, umbes mikroni pikkuseid — s.t väiksemat sorti bakteri läbimõõduga — osakesi. Nende osakeste pealispinda võivad katta kaheksast väävliaatomist koosnevad rõngakujulised polümeerid, nn S8-molekulid, mida teadaolevalt Veenuse atmosfääris esineb ja millele väävelhape ei mõju söövitavalt, märkisid uurijad.

Pealeselle neelavad S8-molekulid ultraviolettkiirgust, kiirates seda edasi silmaga nähtavatel lainepikkustel. Kui oletatavad joome-osakesed ongi mikroobid, võivad need olla end katnud väävelhappekindlate S8-molekulide kihiga. On isegi välja pakutud hüpotees, et S8-molekulid Veenusel on mikroobide elutegevuse jääk.

Seda, kas Veenusel ka tegelikult elu leidub, peavad näitama edasised uuringud.