Maa analoogide leidmine on vaatamata prognoositud kiviste väikeplaneetide koguhulgale äärmiselt harv juhus. Neilt vedelas olekus vee leidmiseks peavad need tavaliselt tähest tiirlema liiga kaugel, et nende massi usaldusväärselt määrata saaks. Viimaseks kasutatakse planeedi poolt tähe radiaalkiiruses tekitatavaid muutusi. Kui planeet on Maa suhtes teisel pool tähte, tõmbab see tähte enda poole ja Maani jõudev valgus on punakam, vastupidise stsenaariumi korral aga sinakam. Gravitatsioonilise vastastikmõju tugevus väheneb aga eksponentsiaalselt.

Seeläbi on küll Kepleri kosmoseteleskoobiga leitud mitmeid Maast väiksemaid planeete, mis on astronoomideni jõudva tähevalguse hulka regulaarselt vähendanud, kuid nende mass on jäänud teadmatuks. Suuremate teadaoleva massiga planeetide tihedused kõiguvad samal ajal seinast seina. Maast kaks kuni neli korda suurema raadiusega kehad võivad olla nii gaasiplaneedid kui ka koosneda tahkest ainest. Kaks sõltumatut töörühma on nüüd esimest korda suutnud määrata Maast raadiuse poolest pelgalt viiendiku võrra suurema planeedi massi.