Titan on poole suurem kui meie Kuu, ja atmosfäär koosneb seal peaaegu täiesti lämmastikust (N2) ja vaid ühest kuni viie protsendini metaanist (CH4). Ja kui seal pinnal tõesti midagi lainetab, peab lainetavaks aineks olema just metaan. Titan koosneb küll ise jäätunud veest ja kivimitest, aga selle pinnal asuv Punga Mare on üks sealsetest metaanimeredest.

Kosmoseaparaat Cassini nägi lainetamist vilksamisi 2012. ja uuesti 2013. aastal. Ja see oleks ka esimene kord, kui üldse väljaspool Maad lainetust on suudetud tuvastada. Aga kui need lained ka tegelikult eksisteerivad, on nad ikka maksimaalselt paari sentimeetri kõrgused, mingist hiigellainetusest seal igatahes juttu ei ole.

Lainetuse põhjustest pole seni selget pilti. Titani atmosfääris on võimalik täheldada tuuli, aga teadaolevalt ei suudaks need pinnal isegi virvendust tekitada, rääkimata lainetamisest.

Saturni ja tema kuude kohta teame me küll veel üsna vähe, kuna Saturni aasta on 29 Maa aastat pikk ja Cassini on tema orbiidil tiirelnud vaid kümme Maa aastat. Praegu on teada, et oma viimase ettevõtmisena, aastal 2017 peaks Cassini lendama läbi Saturni ja tema rõngaste vahelt, ehk tervet Saturni-aastat ta isegi orbiidil ei püsi.

Titani avastas esmakordselt 1655. aastal Hollandi astronoom Christiaan Huygens, ja tema nime kandva maanduri Huygens saatis Cassini Titani pinnale 2005. aastal. Huygensi piltidest on võimalik järeldada, et osa Titanist on kaetud kiviste tasandikega, mille kõrval on näha ka peamiselt jääst koosnevaid mägesid.