Fakt on tõesti, et Jupiter oma suuruse tõttu on tegelikult külvanud meie tähesüsteemis vaid suurt segadust.

Umbes 4,6 miljardit aastat tagasi, kui Päike lõpuks suutis koondada endasse piisavalt gaasi ja rõhku, et käivitada tuumasünteesi tähe sisemuses, hakkas muu Päikesesüsteem alles ilmet võtma. Millal planeedid selles tolmupilves kujunema hakkasid, on ikka veel debati teema, kirjutab Popular Mechanics. Kuid paistab nii, et umbes sada miljonit aastat pärast Päikese kujunemist oli üks planeet kõige näljasem, neelates endasse kogu materjali, mis tema teele ette jäi. See planeet oli mõistagi Jupiter.

Täna on Jupiter massilt 2,5 korda suurem kui teised planeedid siin kokku. Õgardlik planeet pistis nahka kokku 1,9 oktiljonit kilogrammi (1,898 x 1027 kg) gaasi ja kosmilist prügi, tema massiivne raskusjõud kujundas aga suuremas osas just edasist Päikesesüsteemi kujunemist. Ilma sellise hiigelsuure huligaanita keskmiselt Päikesest 5,2 astronoomilise ühiku (AU, Maa ja Päikese vahemaa) kaugusel, oleks meie planeetidesüsteem ka olnud hoopis teistsugune.

Kui astronoomid uurivad planeedisüsteeme kaugete tähtede ümber, leitakse enamikus super-maid või mini-neptuune, mis kujutavad endast sageli gaasikääbusi massilt ja mõõtmetelt kuskil Maa ja Neptuuni vahemail (Maa läbimõõt on keskmiselt 12 742 km, Neptuuni läbimõõt 49 244 km, massilt on Maa ja Neptuuni suuruste vahe aga lausa 17-kordne). Need on põnevad maailmad, arvatavasti tiheda atmosfääriga ja kivimi-, jää- või veekihtidega pinnal. Küsimus on aga, miks meie tähesüsteemis selliseid gaasikääbusi ei ole? Vastus paistab olevat lihtne, Jupiter pistis nad lihtsalt nahka.

On lausa tõenäoline, et oma eksisteerimise varasematel aegadel jõudis Jupiter oma orbiidil ka palju lähemale Päikesele, võimalik, et lausa Marsi-kauguseni välja, samas kui kaugemal noppis Jupiterist jäänud riismeid ka teine kujunev gaasihiiglane, Saturn.

Protoplaneetide jäänukid
Asteroidide vöös on ka asteroid nimega 16 Psyche, mida on peetud kunagise planeedi metalseks tuumaks, protoplaneetideks on peetud ka Cerest, Vestat ja Pallast, võibolla ka Lutetiat.


Ka palju kaugemal Kuiperi vöös (30 kuni 50 AU-d) paikneb arvatavaid protoplaneete.
Kuid kui Jupiter oma orbiidil nii lähemale-kaugemale pendeldas (praegu on ta periheelis 4,95, afeelis aga 5,46 astronoomilise ühiku kaugusel, Marss vastavalt 1,38 ja 1,67, Saturn aga vastavalt 9,0 ja 10,1 AU kaugusel), jättis ta endast maha tugeva tolmupilve, kõik super-maad aga, mis oleks võinud selles tsoonis kujuneda, oleks põrmustatud juba algses staadiumis. Ülejäänud kosmosepurust kujunesid aga kas neli sisemist planeeti - Merkuur, Veenus, Maa ja Marss, või paisati jäisesse tühimikku nn asteroidide vöös 2,2 kuni 3,2 AU-d Päikesest.

Meie laamendav hiiglane polnud rahul vaid väiksemate planeetidega, on oletatud, et Jupiter pistis nahka lausa teise gaasihiiglase. Umbes neli miljardit aastat tagasi, 600 miljonit aastat pärast Päikese kujunemist, arvavad mõned teadlased, et Jupiteri ja Saturni lisaks eksisteeris ka kolmas suur gaasihiiglane, aga ta oli orbiidilt liiga lähedal Jupiterile ja vastasmõjude tulemusel võidi üldse Päikesesüsteemist välja heita. Järeldusi selle nn viie gaasigigandi teooria (ka Uraan ja Neptuun on ju gaasi- pigem küll jäähiiglased) kohta tehakse Jupiteri kuude orbiitidest, neid on aga teada juba lausa 67 tükki.

Kuid Jupiter ja selle pinnal sajandeid möllav keeristorm, nn Suur Punane Laik, külvavad ümbruskonnas veelgi pingeid. Võiks ju arvata, et Jupiter oleks sõbralik planeet, kaitstes Maad komeetide eest ja on ka tõsi, et Jupiter paiskab nii mõnegi sabaga jääkamaka Päikesesüsteemist välja. Kuid väidet, et Jupiter kaitseb meid komeetide eest, püüab osa teadlasi kindlalt kummutada. Mullu ilmus selline töö näiteks ajakirjas Astrobiology. Ja kuna asteroidid kujutavad Maale palju suuremat ohtu, siis ilmneb, et Jupiter paiskab neid hoopis Maa suunas, mitte kaugemale. Selline gaasihiiglane sõbrana küll ei tundu.

Aga siis veel need õnnetud kuud, kes peavad pidevalt koos Jupiteriga elama. Io on kokku tõmbunud, jäädes vaid lõputute laavaväljade ja pulbitsevate vulkaanidega taevakehaks. Jäine Europa aga, kus võiks loota isegi märke eluvormidest, on muutunud oranžikaspruuniks, sest "õel peremees" pommitab teda pidevalt kõrgenergiaga osakestega. Selle osakesterahe vastu vajasid ka NASA tehiskaaslased Galileo ja Juno tugevamat kaitsekihti, nende seadmed tuli pista lausa titaankesta sisse. Galileo pidas küll vastu ligemale kaheksa aastat (1995-2003), Juno alles alustas tööd mullu.

Kuumad Jupiterid

Teiste tähtede ümber tiirlemas leitakse sageli ka nn "kuumi jupitere," meie õela venna kaugeid sugulasi, kes aga oma Päikesele nii lähedal, et muutunud kuumavateks gaasikeradeks. Üke neist, WASP-33b omab pinnatemperatuuri 3200 kraadi Celsiuse järgi, mis teeb sellest isegi tulisema kui mitmed pinased kääbustähed. Selliseid tuliseid gaasihiiglasi nimetatakse lausa rösterplaneetideks, sest nad on ühe küljega päikese suunas, ja kuumenevad pidevalt, samas kui päikeseloidetega võib osa nende gaasihiiglaste tulisest massist paiskuda kaugemate planeetide suunas.

Kui aga Jupiter peaks mingi ettenägematu põhjuse tulemusel, näiteks meie tähesüsteemist läbi kihutava võõra toorplaneedi tõukel, paiskuma Päikesele lähemale, poleks selle hiiglase kuumenemine meile enam mureks, sest sellise sündmuse tulemusel lennutataks kõik neli sisemist planeeti omakorda ilmselt Päikesesüsteemist välja. Õnneks ühtki Nibirut ega muudki võõrplaneeti meie kodurahu segamas näha veel ei ole.