Uus põlvkond rakette, kosmoselennukeid ja –laevu valmistuvad meid nüüd viima miljonite kilomeetrite kaugusele. Ka on need sõidukid varasematest märksa turvalisemad ja odavamad, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Raketi tipp sirutub 98 meetri kõrguseni. Kui stardiloendus jõuab nullini, kärgatab kõrvulukustav mürin ning tulelõõmas rakett sööstab taeva poole.

Nelja minutiga on kogu töö tehtud, raketi astmed on üksteise järel ära heidetud ning väike kosmosekapsel jätkab lendu omapäi.

Kui NASA uus rakett Space Launch System (SLS) saadab millalgi 2020. aastate keskel kosmosekapsli Orion teele Kuu poole, jõuab inimene enam kui 50-aastase vaheaja järel esimest korda taas Maast kaugemale kui 1300 kilomeetrit.

Hiljemalt 2018. aasta novembris on kavas sooritada Orioni mehitamata lend ümber Kuu. Vahemikus 2021-2023 peaksid Kuu orbiidile jõudma esimesed astronaudid.

Unistused on aga veelgi kõrgelennulisemad: ühe ettepaneku kohaselt võiksid robotlaevad 2025. aasta paiku kinni nabida mõne asteroidi, toimetada selle Kuu orbiidile ja seejärel võiksid neli astronauti Orionil suunduda seda taevakeha uurima. Millalgi 2030. aastatel võiks Orion aga siirduda mehitatud missioonile Marsile.

NASA ei ole sugugi ainus kosmoseagentuur, mis on ametis oma laevastiku uuendamisega. Sama teevad teised riiklikud kosmoseorganisatsioonid ja ka eraettevõtted.

Töö käib uute rakettide, kosmoselaevade, teistele taevakehadele rajatavate baaside ning ka kergete kosmoselennukite kallal. Kui sõidukid viimaks valmis saavad, võivad need inimese kanda mitme miljoni kaugusele maailmaruumi ning teenindada meid ka võõraste planeetide mitte just kuigi koduses keskkonnas.

NASA kuulus Apollo programm viis aastail 1969-1972 kaksteist astronauti peaaegu 400 000 kilomeetri kaugusel asuvale Kuule.

Apollo lendude lõppemise järel on kõik mehitatud kosmosemissioonid piirdunud ainult madala Maa-lähedase orbiidiga. Umbes 400 kilomeetri kõrgusel lendav orbitaaljaam ISS on praegugi populaarseim kosmosesihtpunkt.

Viimane Kuu-lend oli Apollo 17, mis maandus meie kaaslasel 1972. aasta detsembris, jättes astronaudid sinna rekordiliseks 75 tunniks. NASA-l oli tegelikult kavas veel kolm Kuu-retke, kuid nende teostamiseks ei jätkunud enam lihtsalt raha.

Tähelepanelik silm märkab, et NASA uus hiigelrakett SLS on üsna sarnane oma Apollo-ajastu eelkäija Saturn V-ga. NASA ongi teadlikult edasi arendanud toonast tuntud ja järeleproovitud tehnoloogiat, et raketi väljatöötamine kulgeks kiiremini ja oleks odavam.

SLS-i võib kirjeldada kui NASA seni võimsaima raketi Saturn V ning 2011. aastal pensionile jäänud kosmosesüstikute ristandit. Suuruse poolest sarnaneb SLS-rakett 110 meetri kõrguse Saturn V-ga, kuid selle kütusemahuti külge on kosmosesüstikute eeskujul monteeritud kaks võimast tahkekütuseraketti.

SLSi põhiastme neli mootorit on samuti päranduseks saadud kosmosesüstikuilt. Mõistagi on kõiki vanu komponente täiendatud uute juhtimissüsteemidega, mis muudavad mootorid võimsamaks.

Uutest kosmosesõidukitest loe lähemalt augustikuu Imelisest Teadusest.