Sondid on planeedi kaardistanud, astronaudid on saadetud treeninglaagrisse ja tehnoloogia on valmis. Meie uuest sarjast saad lugeda kõike Marsi vallutamise kohta, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Ühel märtsikuu pilvisel esmaspäeval jõudis loendamine nullini ja kuue mootori pöörane mürin täitis Baikonuri kosmodroomi Kasahstanis.

Võimas Vene rakett Proton-M tõusis stardiplatvormilt õhku ning selle ninas paiknenud kosmoseaparaat ExoMars, Euroopa Kosmoseagentuuri ja Vene Roskosmose koostöö vili, alustas 500 miljoni kilomeetri pikkust teekonda Marsini.

Sinna saabus ExoMars oktoobris. Kolm päeva enne planeedini jõudmist jagunes kosmoseaparaaat kaheks: orbitaalmooduliks Trace Gas Orbiter ja maandumismooduliks Schiaparelli.

Esimese ülesandeks oli manööverdada end rahulikule orbiidile ümber Marsi umbes 400 kilomeetri kõrgusel, teine aga võttis ette riskantse laskumise Marsi pinnale.

Schiaparelli sisenes Marsi atmosfääri kiirusega 21 000 kilomeetrit tunnis, kuid pidurdas planeedi pinnast 11 kilomeetri kõrgusele, jõudes laskumiskiiruse 1650 kilomeetrini tunnis.

Järgnevalt vallandus langevari ning Schiaparelli radar ja sensorid alustasid mõõtetöid. 1,3 kilomeetri kõrgusel oleks aparaat pidanud langevarjust loobuma ning laskuma pidurdusmootorite abil kahe meetri kõrgusele, kust oleks viimaks potsatanud Meridiani Planumi nimelisele lagendikule pehme hematiidikruusa sisse.

Seal oleks Schiaparelli hakanud mõõtma Marsi tuule suunda ja kiirust, õhuniiskust, õhurõhku, pinnatemperatuuri, atmosfääri läbipaistvust, planeedi pinna elektrivälja jms.

Paraku kadus lennujuhtidel kontakt Schiaparelliga umbes minut enne selle maandumist. Tänaseks on teada, et aparaat vabanes langevarjust liiga vara ning pidurdusmootorid töötasid 30 sekundi asemel vaid 3 sekundit.

Seetõttu sattus Schiaparelli 2-4 kilomeetri kõrgusel vabalangusse ja prantsatas Marsile puruks. Planeedi ümber tiirlev NASA sond Mars Reconnaissance Orbiter saatiski varsti Maale laskumispaigast tehtud pildid, millel on näha umbes poolemeetrise kraatri tekitanud Schiaparelli jäänused, tema kuumakaitsekilp ning isegi langevari.

Siiski ei saa sondi lühikest missiooni lugeda täielikult ebaõnnestunuks. Esiteks jõudis Schiaparelli maandumise ajal Maale saata omajagu mõõteandmeid.

Teiseks on isegi ebaõnnestunud maandumine väärtuslik kogemus, mis aitab paremini ette valmistada projekti teist etappi – kulguri Marsile lähetamist 2020. aastal.

ExoMars on Euroopa ja Venemaa kosmoseagentuuride kõige ambitsioonikam ettevõtmine meie naaberplaneedil. Programmi üks olulisi eesmärke on otsida sobivaid maandumispaiku, kus tulevased astronaudid saaksid kaevandada pinnase all peituvat jääd, et valmistada sellest joogivett, kastmisvett kasvuhoonetaimedele jne.

Enne inimese Marsile saatmist tuleb aga lõplikult kindlaks teha, kas planeedil leidub mikroobseid eluvorme või mitte.

Inimese saabumise järel võib Marsi keskkond reostuda Maalt pärinevate mikroobidega ning siis on kohalikke eluvorme avastada juba palju raskem.

Sestap on praegu viimane võimalus kindlaks teha, kas meie kosmilisel naabril on tekkinud elu. Just sel põhjusel keskendub ExoMars elu märkide otsimisele Punaselt planeedilt.

Kuidas kulgevad inimese Marsile lennutamise ettevalmistused, sellest loe detsembrikuu Imelisest Teadusest ning ka järgnevatest numbritest.