IKAROS (Interplanetary Kite-craft Accelerated by Radiation Of the Sun ehk siis planeetidevaheline purjelennuvahend, mis saab kiirendust Päikese radiatsioonist), on Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) 315 kilogrammi kaaluv kosmoseaparaat, mis pidi demonstreerima päikesepurje kasutatavust kosmoselennul ja on selle ülesande ka juba täitnud.

Kontseptsioon küll erineb Pekka Janhuse elektrilisest päikesepurjest, mis Eesti satelliidi EstCube-1 pardal testimiseks üles saadeti, ja IKAROSe 50 meetrit lai päikesepuri tõesti meenutabki purje, mitte lahti keritud traatidevõrgustikku. Aparaadil on ka kaks ioonijõul töötavat mootorit, ja viimatistel andmetel oli päikesepuri andnud aparaadile lisakiirust 400 m/s.

Ruudukujuline päikesepuri avanes pöörleva liikumise abil, tegemist on 7,5 mikromeetrit paksu polüimiidist kangaga, mis kaalub kokku vaid kaks kilogrammi, ja kogub jõudu päikesetuule osakestest. Kiirenduseks või pidurdamiseks on vaja vaid muuta päikesepurje asendit.

8. detsembril 2010 möödus aparaat Veenusest 80 800 km kauguselt, päev varem oli aga nurjunud koos IKAROSega teele saadetud kliimasatelliidi AKATSUKI sisenemine Veenuse orbiidile. IKAROS suutis siiski edukalt avada oma päikesepurje, saata Maa peale ka foto purjest, siis kasutada vedelkristallseadeldist oma hoiaku kontrollimiseks, fikseerida gammakiirguse purskeid ja ka seda, et päikesepurjega kogutud elektrilaeng võimaldas aparaadil kiirust koguda.

2011. aasta oktoobris pandi aparaat vastupidises suunas pöörlema, järgmise aasta jaanuaris viidi aga hibernatsiooniolekusse, kuna tema asend päikese suhtes polnud enam soodne pidevaks laetud osakeste püüdmiseks. Maailmarekordiliseks (Guinnessi mõistes) oli nii sellise päikesepurjega lennuvahendi planeetidevaheline lend ise kui ka tema kõige väiksemad eemalduvad fotokaamerad, mis planeetidevahelisel lennul kunagi kasutatud.

Esimest korda väljus IKAROS hibernatsioonist (ehk siis uinakuolekust) 2012. aasta sügisel, teist korda aga vähem kui kuuks tänavu 22. mail. Kuigi ta tiirleb kümnekuisel orbiidil ümber Päikese, mitte ei eemaldu sellest, on ta ka päikesepurje abil suutnud kiirust juurde koguda. Mõõtur nimega ALADDIN selle pardal mõõdab kosmosetolmu tihedust, Gamma-Ray Burst Polarimeter (GAP) aga Päikese gammakiirguse purskeid.

Kuna algne otstarve on täidetud, pole küll aparaadi ja selle purje pöörlemine enam tingimata kontrolli all. Sideühendus maaga on võimalik vaid episooditi. Projektimeeskond saadeti ametlikult laiali mullu 28. märtsil, et neid mõni kuu hiljem tagasi tööle kutsuda.

Kuna aparaadi põhiline ülesanne on täidetud, on igasugune uus signaal sealt vaid pigem kirsiks tordi peale.