"See must auk kasvab nii kiiresti, et see särab neelatavatest gaasidest tekkiva hõõrdumise ja kuumuse tulemusel tuhandeid kordi eredamalt kui mõni terve galaktika," kommenteeris enda ülikooli automaatavastusteleskoobi SkyMapper avastust astronoomiadoktor Christian Wolf. "Kui see must auk asuks meie galaktika keskel, siis see paistaks Maale eredamalt kui täiskuu. See säraks nii eredalt, et me ei näekski ühtegi teist tähte."

Õnneks asub must auk meist väga kaugel: avastusteleskoobini jõudnud valguslained olid miljardite valgusaastate jooksul, mis valgusel siia jõudmiseks läks, teisenenud juba lähi-infrapunalaineteks. "Kui universum paisub, siis paisub koos sellega ka ruum," ütles doktor Wolf. "Ruumi paisumine venitab valguslaineid ning muudab nende värvust."

Pärast seda kui SkyMapper oli valgust märganud, vajati siiski kinnitust, et tegemist on musta auguga. Siinkohal aitas teadlasi Euroopa Kosmoseagentuuri satelliit Gaia, mis kaardistab taevaste objektide väikseimatki liikumist. Gaia kinnitas, et objekt on pikemat aega paigal seisnud, mis tähendas, et järelikult pidi objekt asuma väga kaugel. Kaugel asuv staatiline särav objekt omakorda indikeeris, et tegemist võib olla kvasariga (väga ere elektromagnetilise energia allikas, mis saab oma energia mustast august).

Lõplik kinnitus, et tegemist on musta auguga, saadi kasutades Austraalia Riikliku Ülikooli 2,3 meetrist teleskoopi ja spektrograafi. Dr Wolfi sõnul tegelevad sealse ülikooli teadlased ja SkyMapper edasi sellega, et leida veelgi suuremaid ja kiiremini kasvavaid musti auke.