Kuidas peaks siis veel nägemispuudega inimene neid kõnniteede nuhtluseid leidma ja elimineerima?

Esiteks tuleb rõhutada, et mitte iga nägemispuudega inimene, kes kasutab juhtkoera, pole täiesti pime. Mõnel nägemispuudega inimesel on nii palju nägemist säilinud küll, et nad saavad oma koera järelt koristamisega ise kenasti hakkama.

Hoolimata sellest, kas juhtkoera juhitaval inimesel on osa nägemismeelest säilinud või ei, tuleb silmas pidada ka seda, et need loomad on tõelised professionaalid.

Nad oskavad oma peremehi juhatada läbi väga keeruliste keskkondade, jälgides pidevalt, et inimene ei komistaks takistuste otsa ega jalutaks liikluskeerisesse.

See nõuab, mõistagi, pikaajalist koolitamist. Ühe osa juhtkoera-koolitusest moodustab erilise „tualetietiketi“ omandamine.

Koolituse algusjärgus õpetatakse loom seostama konkreetset sõnalist käsklust vabadusega kükitada ja ennast kergendada. See tähendab, et juhtkoerad roojavad ainult käsu peale. Samuti on nad harjutatud mitte ehmuma selle peale, kui neid häda tegemise ajal puudutatakse.

Hästi treenitud juhtkoerale võib peremees anda käsu asjale minna ning patsutada koera, kui too on leidnud sobiva koha ja käsule kuuletuma kükitab — kuna koer võtab vastavalt sellele, kas ta tahab teha üht- või teistsugust häda, sisse erineva poosi, saab peremees looma selga silitades aimu, kummaga ta abiline parajasti ametis on.

Kui koera selg on lame, siis ta pissib. Isaseid juhtkoeri õpetatakse põie tühjendamise ajal mitte jalga tõstma; selle asemel võtavad nad samasuguse ettepoole nõjatuva pissimispoosi nagu emased koerad. Pärast taolist stsenaariumit pole koera järelt koristamine vajalik.

Kui koera selg on aga asjal käimise ajal kaardus, teab peremees, et looma järelt tuleb koristada. Käega koera tagapoolt ja saba kobades saab peremees üsna hästi aimu, kust võib leida julga.

Kui koer on lõpetanud, kummardub nägemispuudega peremees koos kilekotiga alla ja leiab mustuse suhteliselt hõlpsasti üles.