Lennukid oleks kolmekorruselised, nad suudaks toota ise elektrit, mida lennukil oma seadmete varustamiseks vaja. Pilootide kokpit oleks teisel korrusel ja varustatud ka tõeliselt luksusliku magamis- ja töötoaga. Lennuki tiibade siruulatus oleks 96 meetrit, kuid tiibade kuju oleks ka muudetav, et paremini ruleerida. Ja vähemalt piltidel tundub, nagu tiivad ka liiguks lennu ajal.

Ulmelennukid AWWA-QG Progress Eagle mahutaks 800 reisijat korraga (praegu Airbus A380 mahutab 525), nad kasutaksid lendamiseks vesinikkütust, millel töötaks kuus mootorit, neist ühe, peamootori ainsaks funktsiooniks oleks selle üliraske lennuki õhku tõstmine. Ja mootorid tekitaks 75 korda vähem müra kui seniste lennukite mootorid.

Viñalsi jaoks polnud see küll esimene katse lennukiga, mullu visandas ta veidi väiksema tulevikulennuki AWWA Sky Whale, mille tiibade siruulatus oleks 88 meetrit.

Tõsi, Boeing ja Airbus tema lennukeid arendusele pole võtnud, aga eks nende kujundajatel on tulevikulennukitest oma ettekujutus. Aastani 2030 on ju vaid 15 aastat ja on selge, et korralikud suurfirmad vaatavad kaugemalegi ette - aastasse 2050 või lausa 2089: