Astronoomid nördinud: Uus-Meremaa raketifirma toimetas orbiidile hiiglasliku diskopalli
Olemuselt on Humanity Star ehk Inimkonna Täht 65-tahuline süsinikkiust helkiv kera, mis jääb Maa orbiidile kuni oktoobrini. Siis on see määratud Maa atmosfääri sisenema ja ära põlema.
Hävimiseni helgib see aga taevas sedavõrd heledalt, et seda näeb ka palja silmaga. Kõige paremini on see Washington Posti teatel vaadeldav koidu ja eha ajal, mil see peaks välja nägema nagu erk meteoor.
Mäletatavasti toimetasid eelmisel aastal sarnase tagamõttega sateliidi üles ka venelased. Nende Majak oli ehituselt teistsugune, nimelt pidanuks orbiidile jõudnuna end väikesest karbist helendavate külgedega püramiid välja voltima. Aga kuigi karp jõudiski edukalt juulis kosmosesse, siis voltimissüsteem tööle ei hakanud ja Majaki missioon ebaõnnestus.
Eestis niipea Inimkonna Tähte ei näe
Rocket Lab ütleb Inimkonna Tähe kohta, et nende eesmärk on peegeldada kosmost ja innustada inimesi taevasse kiikama. Ettevõtte juht Peter Beck soovitas kodulehel inimestel oma peredega õue minna, pead kuklasse ajada ja taevasse vaadata. „Võid tunda sidet enam kui seitsme miljardi inimesega, kellega koos me sel planeedil kosmoses liigume,“ ütles ta.
Tehiskaaslase kodulehel olevalt interaktiivselt kaardilt näeb ka seda, millal erinevates maailma paikades satelliiti silmata võib. Eestis (Tallinnas) ei ole võimalik seda järgmise enam kui 2080 tunni ehk umbes kolme kuu jooksul näha.
Igatahes ei ole astronoomid Inimkonna Tähe eksistentsi üle kuigi rõõmsad ja nad on Twitteris selle ülessaatmisele üsna nördinult reageerinud nagu Majakigi puhul.
Satelliite on niigi rohkelt
Põhjusi, miks lihtsalt silmailulise eesmärgiga satelliit neid ei rõõmusta, on kaks: esiteks on Maa orbiidil on niigi juba rohkesti tehiskaaslasi (paari tuhande ringis) ja neid toimetatakse sinna aina enam ja enam. Inimeste võime korraga rohkelt seadmeid kosmosesse toimetada kasvab samuti - hindud viisid näiteks eelmise aasta veebruaris ühe kanderaketiga kosmosesse kokku tervelt 104 mikrosatelliiti. Mitukümmend aastat tagasi ennustas NASA astrofüüsik Donald Kessler, et aina paksema satelliidisupi tingimustes võib ühel hetkel orbiidil tekkida kosmiline ahelavarii. Seda stsenaariumi nimetatakse Kessleri sündroomiks. Mõned tänased astronoomid viitavad sellele võimalusele ka nüüd.
Teine põhjus, miks orbitaaldiskopall astronoomidele ei meeldi, on valgusreostus. Päris raske on mõnd kauget kosmilist keha või tähesüsteemi vaadelda, kui teleskoobisilma eest valge jutt läbi tuiskab. Nii võib see näiteks segada Hawaiil või Tšiilis asuvate tundlike teleskoopidega observatooriumite tööd.
