Võrreldes meil põhiliselt kasutatavate mudelitega on Berkley võdikud äratuntavalt erinevad. Teistsugune disain, paiguti julgemad värvingud ja veel midagi, mida esmapilgul sõnadesse ei oskagi panna, aga mis võdikut vaadates kohe tähelepanu tõmbab. Ameerika värk, tahab omaks võtmist ja harjumist. Samas on Ameerika silikoonide teemas Vanast Maailmast paiguti sammu või isegi paari jagu ees ja mitmed Eesti kõvad kohapüüdjad tellivad oma võdikuid just USA-st. Miks? Sest seal on head värvid ja niisugused mudelid, mida meil ei müüda.

Algselt olid lõhnastatud ja maitsestatud võdikud levinud peamiselt Ameerikas sealsete röövkalade (suuresti ahvenate) püügil, ent viimastel aastatel on need jõudnud lainena ka Euroopasse ja muutuvad siingi aina populaarsemaks. Tootjad rõhutavad, et võdiku lõhn ja maitse moodustab püügi edukusest umbes kolmandiku — kala võtab niisugust sööta paremini, hoiab seda kauem suus jne. Esmapilgul võiks seda pidada müügimeeste mesijutuks, aga internetist asja kohta uurides ja ka omal nahal katsetades ilmneb, et oma iva on asjas täiesti olemas. (Näiteks juhtusin internetist infot otsides niisugusele testile, kus kaks väidetavalt võrdsete oskustega kalameest püüdsid ahvenat ja tegid seda kõrvuti täpselt samasuguste võdikutega, millest üks oli n-ö tavaline ja teine lõhnastatud-maitsestatud. Püügi lõppedes ilmnes, et arvuliselt püüdis teine mees märksa rohkem.)

Meie kasutasime Võrtsjärvel peaasjalikult kahte Berkley Powerbaiti mudelit, milleks olid Ripple Grub ja Pulse Shad. Esimene neist on voolujoonelisem, kala keha ja pika sirpja sabaga võdik, teine aga pontsakama kerega päkksaba. Mõlemale on iseloomulikud diagonaalsuunalised sooned kerel ning 3D silmad ja mõlemad on n-ö söödavad.

Välisel vaatlusel n-ö söödavad võdikud traditsioonilistest ei näi erinevat. Nuusutades mingit hullu või ebameeldivat raipelõhna (mida võiks lõhnastatud kalasöötadelt justkui eeldada) igatahes tunda ei ole, ka ei määri need käsi ega jäta kätele mingit spetsiifilist rõvedat aroomi. Kui tavalist (loe: võrdlemisi tugeva keemia lõhnaga) silikoonvõdikut pakist võttes ja tina otsa ajades jääb tihti kätele ebameeldiv õli- või rasvakiht, siis kõnealuste võdikute juures seda muret ei ole. Katsusin pärast püüki paari silikooni ka keelega ja hammustasin kergelt — oli tunda omamoodi huvitav, vaevu aimatav soolakas maitse. Otseselt vastumeelne ja sülitama panev see ei olnud, aga närima kah ei kutsunud.

Berkley võdikute mudeli- ja värvivalik on päris hea ja sortimendis on lisaks põhilistele värvidele ka mitmeid huvitavaid toone, mida teistel tootjatel ei ole. Valmistamiseks kasutatud materjal on tõepoolest väga pehme ja vitaalne ning mängib laitmatult ka aeglasel kerimisel — eriti kehtib see pika lehviva sabaga Ripple Grubi puhul. Mäng on tõepoolest super (ja see ei ole niisama kiitmine). Ent siin on ka oma konks — kuna materjal on hästi pehme, annab see haugi hammastele üsna kiiresti järgi. Sellega puutusime püügi käigus ka kokku, peamiselt kannatasid pikad lehvivad sabad.

Aga veidi sellest kah, mis päeva jooksul toimus. Muidugi olin eelnevalt tuttavate käest uurinud, kust viimasel ajal kala on saadud, ses mõttes oli info vähemalt ühe n-ö kindla piirkonna kohta olemas ja päris ehkupeale me välja ei läinud. Selle ütlen kah kohe ära, et ilm juhtus tol päeval olema kalapüügiks tõeliselt õudne, aga kuna minek oli kokku lepitud ja silikoonid tahtsid proovimist, polnud võimalik asja enam edasi kah lükata. See oli see teine maikuu kuumalaine, kui päike lõõskas, õhutemperatuur oli 28 kraadi ja tuult sisuliselt polnud. Higi voolas, vett kulus liitritega ja vaatamata kaitsva kreemi kasutamisele andis saadud päikesepõletus tunda veel mitu päeva hiljemgi. Aga kala me saime ja piinarikaste ilmaolude kiuste toimus üllatavalt palju. Eriti arvestades asjaolu, et Võrtsjärv kipub olema parajalt kapriisne veekogu.

Et haugil oli parajasti käsil hammaste vahetus (kogu see kaadervärk veteröövli suus logises ja liikus), olid võtud sisuliselt kahte sorti — mokaotsast ja lant-sügaval-suus-tüüpi. Esimesed kalad läksid tavaliselt ära, üks ka vahetult paadi juures (togimisi ja naksamisi oli tol päeval päris palju), teised aga õnnestus kätte saada. Otsas käis ka üks ahven, nii 200-grammine, aga enne paadini jõudmist tuli seegi veepinnal rabistades lahti.

Kuna püük käis peamiselt madalas, kuni paarimeetrises vees, kasutasime 8- ja 12-grammiseid tinapäid. Tegelikult võinuks püüda veel pisemaga (sest haug võttis kõige paremini hästi aeglase kerimise ajal), aga alla 8-grammise peaga hakkas tõsiselt kannatama heitepikkus. Kõige paremini paistsid tol päeval töötavat sinise-hõbedase (värvikood ocean blue) ja valge-sinise-kollase-punase (mango blue) värvikombinatsioon, ühe kala tõi ka punavalge (milky, nn kiirabi) värving. Seevastu porgandipunase ja kollase (spicy) kombinatsioon jättis haugid täiesti külmaks. Niisugused erksad ja ärritavad toonid annavad reeglina paremaid tulemusi sügisel — toimunu seda ka kinnitas. Kõige rohkem oli võtte valge-sinise-kollase-punase Ripple Grubi peale, see võdik hammustati ühel hetkel sabatuks. Aga ilmselt seetõttu, et mudelil on pikk lehviv saba ja et haug vahetas hambaid, jäi sellega kala ka suhteliselt kõige vähem korralikult otsa. Ilmselt on hammaste vahetamise ajal kala suu kuidagi hell, mistõttu sööta võtmise asemel sageli ainult naksatakse (või üritatakse kohe võimalikult sügavale neelata).

Proovisime päeva peale võrdluseks ka plekklante (töötavate mudelite ja värvide kohta oli eelinfo olemas) ning saime võttusid ja kala ka nendega. Igal juhul õnnestus ära tõestada, et kala neid imevõdikuid võtab ja et need toimivad küll.

Jäin tagasiteel mõtlema, mis võiks olla nende võdikute kindel eelis plekkide ja teiste lantide ees. Kuna püük käis roo servas ja vahel, jäi meil püügi käigus üht-teist ka põhja, peamiselt sügavale roovarte külge. Kodu poole sõites ja mõttes kulusid kokku lüües ilmnes, et võdikud jäid tugevalt plussi. Korralik plekk maksab 5–7 eurot, vobler vähemalt sama palju ja isegi enam. Selle raha eest saab paki (paki hind sõltuvalt mudelist ja suurusest on 3–5 eurot) Berkley võdikuid pluss pead ja mõned trossid pealekauba. Loodusest hoolivatele kalameestele on argumendiks ehk ka see, et põhja jäänud n-ö söödavad silikoonid lagunevad tavalisest silikoonidest mitu korda kiiremini.

Lugu on ilmunud Kalastajas nr 68.
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!