Link kopeeritud!

Vladislav Koržets: tööd tuleb teha selleks, et saaks rohkem kalal käia!

 (2)

Vladislav Koržets: tööd tuleb teha selleks, et saaks rohkem kalal käia!
Vladislav KoržetsAivar Kullamaa

Kalamees, kirjanik, kulinaar, telesaate juht... Kõigi Eesti kalameeste seas teatud ja armastatud Vladil jätkub endiselt tegemisi mitmel rindel. Pikkade kalastusaastate jooksul on tal õnneks olnud piisavalt aega oma hobi olemuse üle sügavamalt järele mõelda ja neid mõtteid kalastusest üldse ja Eesti huvikalastuse hetkeseisust jagab ta lahkelt ka meie lugejaga.

/---/ Teie eelistused püügiviiside suhtes on samaks jäänud?

Mulle jätkuvalt meeldib püük lihtkäsiõngega. See on minu meelest kõige hurmavam ja vahetum. Ehkki ma olen proovinud väga paljusid teisi püügiviise ka, aga lantida ja käia mööda kaldaid ma ei viitsi enam. Ma olen mugav mees, ma tahan, et kalad tuleksid minu juurde, mida peibutussöötade ja muuga on võimalik teha (muheleb).

Käsiõngega püük on kuidagi väga meditatiivne. Rahu ja keskendumine ujukile, võtule, selle kogemine... Muidugi, iga püügiviis on edukas, kui keskendutakse. See on asja juures A ja B. Ka lanti loopides: kui keskendunud sa oled, kuhu heita, kui sügavale lant lasta, mis kiirusel kerida... Ehkki saadakse kala ka umbropsu rapsides, mõistagi.

Aga keskendumine on number üks. Siin on ka vastus, miks ei sobi eriti hästi kokku kalapüük ja alkohol. Väike naps – ja keskendumine ei ole enam see. See mõjub kohe tulemusele. Muidugi võib olla olukordi, kui keegi n-ö istub kalale pähe ja muudkui tõmbab, aga see on erand.

Loe veel

Seotud lood:

Küsimus ei ole ainult tulemuslikkuses, vaid ka tegelikkuse tajumises. Keskendumisega jõuame hoopis teistsuguse maailmatunnetuseni. See on nüüd kalapüügi vaimne pool, millele tihti ei pöörata tähelepanu. Sageli minnakse kalale aru saamata, milleks. Tegelikult on siin ka vaimne kogemus. Me saame tegelikkusest nii hoopis paremini osa. Meie oleme saaki jahtiv loom, selle kaudu me tajume olemise selliseid mõõtmeid, millele me iga päev tunnetuslikult pihta ei saa. Jutt on keeruline, eks ole, aga see-eest õige. (Muheleb).

Ilmselgelt olete te aastate jooksul need asjad enda jaoks sügavuti läbi mõelnud. Olete te tihti kohanud kalamehi, kes samades kategooriates mõtlevad?

Tõenäoliselt eriti palju ei ole. Inimesed võtavad lihtsalt vastu seda, mis kalapüügiga nendeni jõuab, mõtlemata selle olemusele. On ka ju ainult saagi pärast kalalkäimist, küll aina vähem ja vähem. Saak on väga rõõmustav sündmus. Kui aga sellele lisandub saagi ümberarvestamine rubladeks, kroonideks või nüüd eurodeks, siis see hakkab tumestama tegelikku rõõmu. Kunagi talvel Pärnu lahel olen ma seda kogenud, kui seal püüdsid mehed huvikalastuse sildi all kala müügiks. Ma nägin, kuidas mõttes loeti kilosid, kuidas oldi valmis minema teiste kalastajatega tülli, et keegi tuleb liiga lähedale, sest see võis mõjutada saaginumbrit. Et äkki ei saagi täna 50 kilo täis, äkki tuleb ainult 30 või 15, mis oleks juba pettumus.

Hea ja ehtne huvikalastus on ikka see, kus makstakse peale, mitte ei teenita sellega. Hobidele tuleb ikka peale maksta. See on mu seisukoht olnud ja mulle meeldis, kui keelati huvikalastajatel oma saagi müümine kokkuostjatele.

Ega ma ka hukka ei mõista neid, kes saagi pärast püüdsid. Kui Eesti iseseisvus, tuli inimestel leida võimalusi ellu jääda. See, et me kalavarud said toona põntsu, oli üks hind, mis me iseseisvuse eest maksime. Olid keerulised ajad. Pärast Teist maailmasõda oli Soome vetes sama lugu, toimus ülepüük, vaesus, jalulesaamine, aga asjad läksid parlanksi aja jooksul. Ma loodan, et meil on need ka nüüd parlanksis juba.

Kas Eesti kalastaja on iseseisvusaja jooksul muutunud?

Mulle tundub küll, et on, ja üldse mitte vähe. Kõige lihtsam on kas või visuaalne mulje. Kui me vaatame kalameeste varustust ja riietust, siis näeme hoopis teistmoodi pilti. Eriti talipüügil. Suuri raskeid lambanahkseid kasukaid või rohelisi keemiakaitse HB-mantleid, millega tuule eest varjuti, me enam üldse ei näe. Ja see on tunnusmärk sellest, et oma hobile jaksatakse raha kulutada.

Teine asi, mis on toimunud võrreldes 90ndatega – ühiskond on paika loksunud. 90ndate keskel oli väga paljudel hirm, et oi, toimuvad erastamised, luuakse ettevõtteid ja kui ma nüüd ägedalt ei panusta, siis ma jään nii-öelda rongist maha. Selles valguses tundus kalalkäimine tihti ajaraiskamisena.

Tänaseks on leitud oma koht ühiskonnas ja see omaks võetud. No ei saanud miljonäriks, ei erastanud ma Eesti Raudteed, mis siis. Tulen omadega toime, mul on vaba aega, saan kalale minna ja ennast hästi tunda. Öeldakse, et kalalkäimine on rekreatsioon, et saaks edukamalt tööd teha. Kuid paljude puhul on see keeranud ennast vastupidi – tööd tuleb teha selleks, et saaks rohkem kalal käia! Ja ennast mõnusasti tunda. Eestlasele on ju omane tööga ogaraks minna, meil on selline peaaegu religioosne hoiak töösse. Ma ise kannatan ka selle all, pole midagi parata. /---/

Vladi karpkalaga Erakogu

Kas on midagi, mis teid tänases Eesti harrastuskalastuses häirib?

Mõttelisel tasandil häirib mind ehk liiga liberaalne kalastuskord. Maksad oma kalastustasu ära ja vaikimisi eeldatakse, et sa tunned seadust ja võid kalale minna. See ei pruugi nii olla. Nõukaaegne klubisüsteem töötas hästi. Selleks, et saada kalastuspilet, tuli eksam teha, teada keeluaegu ja alammõõte. Mulle tundub, et meie klubide vähesus on ka nõrkus. Klubi kui teatud sõpruskonna kaudu sünnivad ka käitumismallid, kalameeste eetika. Võib-olla ajapikku muutub kalamees eetiliseks ka ilma klubide toeta. Aga võib-olla ka mitte. Meie praegune liberaalsus eeldab, et inimene on õpivõimeline, eetiline ja tahab kõiges teha head. Kas see reaalsusele vastab, on omaette küsimus. Jahimehed suutsid ajal, mil ühiskonnas toimusid suured murrangud, klubisüsteemi alles jätta.

Klubiline tegevus oli Nõukogude ajal omaette subkultuur: kokkutulekud, võistlused, casting jne. Nüüd on seda ka, aga napilt. Mõni klubi, näiteks Peipsi Harrastuskalastajate Klubi, võtab vahel miskit ette, mis inimesi seob, aga kokkuvõttes on klubilisust vähe. Kas peab olema, on ise küsimus, maailmas on nii- ja naamoodi.

Ka veekogude ja klubide sidumine on ripakile jäänud. Kardavad nii kalamehed kui riik. Aga ei ole meil selle eest pääsu, sest püügikoormus aina kasvab, huvikalastus edeneb, veekogud vajavad haldamist ja valvet.

Oi, kalamehed kardavad selliseid asju. Võtab mingi kamp veekogu enda hallata ega lase sinna enam kedagi püüdma, teadagi...

Kas meil lahendab riik kõiki asju või loome me kodanikuühiskonna? Kus kodanikel on oma mõju ja võim. Kui kalameeste klubi võtab veekogu enda hoole alla, siis kas see on tõesti miski kõrinärija ja kapitalist? Siin on omad hirmud, aga kuni me pole proovinud, on need üsna põhjendamatud.
Praktikas on see töötanud Nõukogude ajal. Selsamal Tallinna klubil oli Paunküla veehoidla ja muidki baase, sinna said ju kõik kalale. Miks me arvame, et praegusel juhul see ei oleks nii?

Haldamine ei ole eraomandisse võtmine. Meie ettekujutus on praegu, et maksad oma paarkümmend eurot aastas (ega ma ei tea, pensionärile on tasuta) ja sellest piisab kalakaitseks, inspektoriteks, kalade asustamiseks. Aga ei piisa. Ja see probleem jääbki lahendamata, kuni ei teki kodanikeühendusi, kellele see usaldada. Ja meie viga on, et me ei usalda neid ühendusi. /---/

Artikkel on ilmunud täispikkuses ajakirja Kalale! mai/juuni numbris.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised