Nüüd jõuame feederipüügi olulisima koostisosa juurde. Kalamees loobib oma rakendust koos söödaga järjepidevalt ühte kohta, tekitamaks kalale ahvatlevat söögilauda. Emajõe latikas ja säinas tunnevad isuäratavat lõhna juba kaugelt, naudivad pakutavat ja võimalik, et satuvad oskusliku kalamehe konksu otsa. Milline aga peaks olema sööt kiirevoolulises jões, mis „naelutaks“ kala söödaplatsile?

Püügikohale jõudes on sööda kokkusegamine esimene asi. Oma loomingulisuselt sarnaneb see protsess vägagi maitsva peoroa valmistamisega.

Akudrelli abil segan suures 20-liitrises ämbris kõik koostisosad omavahel. Jõeveega täidetud topsi lisan veidi vedelat atraktanti ja järkjärgult, kahes-kolmes etapis niisutan kuiva segu, seda ikka ja jälle drelliga segades.

Tugeva voolu jaoks mõeldud sööta niisutan veidi üle, et ta jõuaks kadudeta põhja ja seal korvist väljudes voolu mõjul aeglaselt mööda põhja laiali valguks, täites põhja ebatasasused korvi langemise vahetus läheduses. Ent seejuures ei tohi sööt olla liiga kleepuv, plastiliinisarnane. Kui tugevalt kokkusurutud söödapalli peopesade vahel hõõruda, peab see kiiresti ja täielikult murenema. Liiga kerge ja vähe niisutatud söödasegu tõuseb voolu mõjul lendu ja liigub söödaplatsilt allvoolu, mis ei sobi ju ometi mitte kuidagi meie plaanidega. Sööta ebatäpselt sisse viies, omamata täpset arusaama selles, mida me teeme, on tulemuseks see, et kala on mööda jõepõhja laiali, aga mitte meie söödaplatsil.

Kindlasti on igaüks meist kunagi toitnud tuvisid. On ju nõnda, et kui nende sööt ühtlaselt mööda suuremat ala laiali puistata, söövad linnud meie pakutavat rahulikult ja vaoshoitult. Kui aga visata peotäis teri ühte kohta, tormavad tuvid üksteist kõrvale lükates just sinna. Konkurents! Minu meelest on kaladega sama lugu. Nimetan seda tuviparve efektiks. Olen selgelt täheldanud kalade isu järsku tõusu sellisel puhul.

Loe toimivaid söödaretsepte siit.