Sügisene latikapüük Emajõel. II osa
Vaja on jäika L või M klassi ritva pikkusega kuni 2,4 m, inertsrulli tamiiliga 0,25–0,3 mm või nööriga 0,13–0,15 mm, tilgakujulist või ümmargust raskust 10–50 g, söödale vastavat konksu lipsuga 40–100 cm ja läbimõõduga 0,14–0,18 mm.
Pealiinile kinnitatakse landilõks, et saaks raskusi vahetada. Sellest 20–40 cm ülespoole kinnitub kolmikpöörel, mille keskmisele aasale seotakse lips konksuga. Võimalikud on ka muud rakendused, näiteks libiseva tinaga või kahe lipsuga.
Rakenduse liikumist muudetakse püügikalale ahvatlevaks, lastes sööta mööda põhja allavoolu ja tõstes seda aeg-ajalt põhjast kõrgemale. Põhimõtteliselt võib seda püügiviisi kasutada igal sügavusel ja igasuguse vooluga, ka kõige ebatasasema põhjaprofiiliga.
Kõige tulemuslikum on nii püüda ankurdatud paadist. Et Emajõgi on laevatatav, siis keset faarvaatrit ennast ankrusse sättida kahtlemata ei maksa. Parim on leida endale koht kalda lähedal randi juures ja kinnitada paat kindlalt kahe ankruga. Paadi ahtrist laseme vette söödakorvi. Püügi edukus sõltub sellise püügiviisi puhul õigest kerimisest, see aga sõltub rakenduse kvaliteedist. Tundmatus kohas püügil, kus sügavus ja voolu kiirus varieeruvad, võiks raskusi kaasas olla 10 kuni 50 grammini intervalliga 5 g. Raskus tuleks valida nii, et kõige parema potentsiaaliga kohas jõuaks ta põhja pärast seda, kui ritv on jõudnud oma esialgsesse asendisse, kuid mitte hiljem, kui liini on peale jooksnud meeter lisaks.
Võtke ritv kätte nii, et rõngad on allapoole. Pidurdades pöidlaga rulli laske tina põhja, ritv jääb seejuures veepinnaga paralleelseks. Kui tina jõuab põhja, tõstke aeglaselt ridva otsa nii, et see jääb u 30 kraadi alla veepinnaga, pärast seda vabastage rull, tõstes samal ajal ritva. Seejärel pidurdage taas rulli ja laske aeglaselt ritv algasendisse.
Loe artiklit täispikkuses siit.
