Sügisel püüan latikat enamasti paadist, sest kala hoiab juba kaldast eemale. Kaldataimestik hakkab mädanema, latikas läheb kaugemale ja hoiab sügavamate aukude lähedusse. Latikavõtt kestab kuni vesi soe, enamasti oktoobri alguseni.

Paadiga püüdes on oluline ennast kindlalt ankurdada, soovitavalt kahe ankruga, nii vöörist kui ahtrist. Kui laine on tugev ja tuul kõva, hoian feederit käes, mitte ei toeta seda paadi pardale. Nii näen võttu paremini. Tugeva tuulega ja kiires voolus tasub kasutada peenemat nööri, mis ei tõmba nii suurt looka sisse. Paadist püüdes heidan allavoolu, siis jääb liin kenasti otse – vooluga risti visates veaks vool sellele looga sisse.

Latikas hoiab kivide või rohu lähedale. Kui põhja loodides takerdub raskus rohtu, siis niipea, kui see on taimedest läbi jõudnud, kinnitan nööri poolil oleva sälgu taha – just sealt hakkangi püüdma.

Kuni 50 m kaugusel kaldalt püüdes kasutan ritva testiga kuni 100 g, kui vaja visata kaugemale, läheb käiku 150 g testiga ritv pikkusega 3,6–3,9 m. Paadist püüdes kasutan lühemat ritva, kuni 3 m. Söödakorvi raskus sõltub püügitingimustest, enamasti saab 4–5 m sügavuses vees hakkama kuni 60 g topsiga.

Lipsu pikkus voolus püüdes on isegi kuni meetrine, sest vool viib sööda topsist allavoolu ja nii leiab kala ka söödastatud konksu õigest kohast. Kui voolu pole, siis sobib ka kuni 40 cm lips. Lipsu läbimõõt jääb vahemikku 0,08–0,16 mm, sõltuvalt põhjast. Kui tihti kinni jääb, kasutan jämedamat lipsu. Tundub, et mudasel põhjal pole kala nii ettevaatlik ega tundlik lipsu jämeduse suhtes kui liivapõhjal. Paadist püüdes võtab kala ka kiiremini sööda ära ega nätsuta seda pikalt.

Kasutan põhiliinil libiseva söödatopsiga rakendusi, nii tunnetab kala sööta haarates vähem vastupanu.

Loe artiklit täispikkuses siit.