Hink (Cobitis taenia) ja vingerjas (Misgurnus fossilis) kuuluvad kaitstavate liikide III kategooriasse. See tähendab, et nad on nende liikide hulgas Eestis, kelle kaitsealune staatus tuleneb vajadusest ennetada liigi hääbumist.

Mõlemad on ka NATURA 2000 loodusdirektiivi liigid ja kaitstud Euroopa eluslooduse ja selle looduslike elupaikade/kasvukohtade kaitse konventsiooni ehk Berni konventsiooniga. Suurimaks inimese tekitatud ohufaktoriks nende kalade puhul peetakse veekogude ja eriti setete reostumist. Vingerja puhul on ohuks ka jõgede kanaliseerimine, mis lõikab ära tema juurdepääsu tüüpilistele elupaikadele – vanajõgedele.

Mida me neist kaladest siis teame? Mõlemad kalad kuuluvad karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) hinklaste (Cobitidae) sugukonda ja neil on palju sarnasusi nii välimuses kui ka käitumises.

HINK. Teda võib nimetada vingerja väikeseks vennaks. Ta elab selgeveelistes madalates veekogudes, peamiselt järvede sisse- ja väljavoolude piirkonnas ja aeglase vooluga jõgedes ning kõva põhjaga vanajõgedes liivasel või savisel põhjal. Andmed hingu leviku kohta on üsna lünklikud, sest öise eluviisi tõttu satub ta teadlaste vaatevälja suhteliselt juhuslikult. On kindlaks tehtud, et teda leidub vähemalt paarikümnes Eesti jões ja vähemalt kolmekümnes järves. Üldine seisukoht on, et ta pole meil väga arvukas liik: sisevetes on hingu asustustihedus teadaolevalt kõige suurem Emajões ja Narva jões, ka Klooga järves. Et hingule sobib ka veidi soolane vesi, kuni 5 promilli, võib teda kohata meie riimveelises rannikumeres, näiteks Matsalu lahes või Kihnu ümbruses.

Loe edasi siit.