Kalale!

Püügisoovitus: kevadine merikapüük Tallinnast läänes

 (3)

Püügisoovitus: kevadine merikapüük Tallinnast läänes
Meriforellid Viljar Metsiku landiga Wild.Erakogu

Fanaatiline merikapüüdja Erik Normak, kalale.ee-s tuntud ka kui kotkas1000, jagab tähelepanekuid kevadisest punasepüügist Tallinnast läänes. Artikkel on pikem versioon ajakirja Kalale! märtsinumbris ilmunud püügisoovitusest.

Viimaste aastate pehmed talved on pakkunud merikameestele võimaluse libiseda sügisesest hooajalt kevadisele nii, et merikapüügist puhata mahti väga ei jäägi. Meri jäävaba, õhu temperatuur tiirutab 0 °C ümber ja kuigi meri jõuab üsna maha jahtuda, kohati isegi alla nulli, siis käesolev talv on näidanud, et isegi nii külmas vees on merikas täiesti olemas. Ole ainult mees ja püüa kinni, kui tead, kust kala otsida ja oskad ta võtma meelitada. Selge on see, et kerge see ei ole, kuid isegi õrn lootus hoiab kangemaid mehi jätkuvalt mere ääres. Suurem enamik kalameestest aga ei viitsi uimast ja nigela võtuga kala taga ajada ning nad ootavad imedeaega, kevadet.

MILLAL? Minu jaoks algab kevadine hooaeg kohe, kui vesi hakkab soojenema. Esimesed päikeselised tuulevaiksed päevad, õhutemperatuur on päeval 6-7 °C ning juba mõne aja möödudes võib ilmateenistuse veebilehelt täheldada veetemperatuuride soojenemist. 2-3 °C on juba temperatuur, mis paneb ogaliku ja räime madalas liikuma ning ablas punane tuleb kohe järele. Üks elu ägedamaid merikapäevi oli paar aastat tagasi märtsi esimeses pooles, kui ühel päikesepaistelisel päeval läksime sõber Tiiduga Paldiskisse ning esimese poole tunniga olid meil kaldal 3,0 ja 3,4 kg kaaluvad merikad. Kala oli peale nende veel näha ning paari tunni möödudes sain ka teise 3 kg kala kaldale. Merikas oli väga madalas kivide vahel ja ka ogalikku oli palju liikvel tookord. Kui paljude jaoks oli hooaja algus veel vähemalt kuu aja kaugusel, siis meie jaoks oli see just alanud suure pauguga.

Loe veel

Autor ilusa meriforelliga Erakogu

Tööl käiva inimesena käin kalal siis, kui saan selleks aega, ehk reeglina nädalavahetustel. See omakorda ei lase eriti ilma valida ning kui vähegi lubab, siis tuleb minna. Minu jaoks peab kalapüük olema nauditav mitmest aspektist ja mingist mugavuspiirist ei ole ma nõus üle astuma. Elu on näidanud, et ei ole ka väga mõtet. Paduvihmaga ei ole ma saake täheldanud ja ka liiga tugev peale käiv tuul ning liigkarvane meri ei meelita minu meelest kala randa. Vähemalt on senine kogemus näidanud, et saagikus on kurja ilmaga olematu isegi siis, kui õnnestub selget vett leida. Liiga tihti on tulnud ette olukordi, kus vägisi ajad ennast mere äärde, otsid mööda rannikut ringi sõites püütavaid kohti ning mõne aja pärast keerad otsa kodu poole tagasi. Mis siis, et juba hommikul silmad lahti tehes on selge, et täna asja ei saa, aga ikka oli vaja minna.

Päikesega on lugu selline, et kui ma muudes olukordades päikeselise ilmaga merikapüügi edukusse väga ei usu, siis kevadel on lugu teine. Olen arvamusel, et kala otsib soojemat vett ning päev otsa päikese käes soojenenud seisva veega lahesopp võib õhtuks immeliseks Mekaks muutuda.

Loe artiklit täispikkuses siit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised