Peipsi järv - kenade ahvenate kodu!
Lugu järgmine: oli plaan tegelikult juulikuu viimasel päeval merele minna, kuna mõned päevad tagasi sai seal Üloga käidud ja nii mõnigi mõõdus koha kinni nabitud, aga ilm paistis lahe jaoks tulema veidi tuuline, ka äiksevihmaga hirmutati ja nii saigi Peipsi järve kasuks asi pööratud.
Värske info tuttavatelt-sõpradelt kogutud ja mõtteis juba suured, mõõdus ahvenad, jäi vaid vastavad püügivahendid valmis seada ja hommikul poole viie paiku võis sõit järvele alata. Mainiksin vahele ära ka seekordsed asjaosalised, kelleks olid Ülo ja Are... "Korras punt, nagu nad ise ütlesid".
Hommikul paati vette lastes kohtasime slipi ääres kaas-hobivenda, kes andis teada, et eile olevat mehed päris kenasid suuremõõdulisi ahvenalisi saanud ja et püük käis alguses vooblerite vedamisega ja kui kala leitud, siis jigid, lutid-tutid jne sisse. See jutt tõestas veelkord infot, mida mu head tuttavad olid päev varem andnud.
Püügirajooni jõudes vaatas vastu kena peaaegu sile järv ja veidi pilves, juba tõusnud päike. Landid vees, võis püük alata. Ei läinudki teab mis aega, kui Arel esimene ja peagi ka teine "mõõdus" triibuline otsas, kui meil Üloga ikka veel tühjad pihud. Vahetasime lante, uskusime veel rohkem sellesse, mida me teeme ja hoppaa, nii mul kui Ülol korraga otsas. Mootoril käik välja ning kalade kerimine paadipoole algas. Samal ajal keris Are oma õnge eest välja, et mitte oma liiniga mulle jalgu jääda, kui ka temal käis pauk ja niuhti tal ka kala otsas ja samuti mõõdus tegelane. NII! Ruttu ankur sisse, GPSi punkt kirja ja luti-jigi-siku-kombaini majandus võis alata. Mul kümnest jigi viskest seitse korralikku triibulist, kellest üks ka 660 g. Yes, mõtlesin ma, õhtuks saab äkki suitsuahju tossama ja etteruttavalt võin kinnitada, et nii ka juhtus!!!
Loe blogipostitust täispikkuses siit.
