Püüan jergiga kogu hooaja jooksul, nii kevadel ja sügisel külma veega kui ka suvel soojaga. Kuid märgin kohe ära, et enamasti on mul kaasas ka mõni teine spinning muude lantidega püügiks – selleks, et jerkimise vahel käele puhkust anda. Jerkimine väsitab.

VARUSTUS. Kasutan üsna tavalist suurt Abu multirulli Ambassadeur 5601 JB ning Volžanka ja Yoshino ritvu, üks kergemate, teine raskemate jerkidega püügiks. Jerkimiseks sobivad ridvad 1,8 kuni 3 meetrini. Püüan jämeda nööriga, 0,35 mm. Landi ja nööri vahel kasutan spetsiaalselt jerklantidega püügiks mõeldud jäika titaantrossi pikkusega 30 cm. Kui kasutan väga jämedat, ca 1 mm trossi, kinnitan landi trossi külge rõngaga. Peenemate trossidega kasutan landilõkse, sest kala võib muidu trossi rõngast välja keerutada.

KUST KALA OTSIDA? Minu lemmik-püügikohad on suures osas Tartumaa väiksemad järved, mille sügavus ei ulatu suurt üle kolme meetri. Kuna minu meelest hoiab suur kala ikkagi sügavasse, siis sealt ma teda alati otsingi.

MILLISE LANDIGA? Ma ise vahetan lante üsna sageli, 10–15 minutit on üks lant otsas ja kui kala ei võta, vahetan ära. Kuid see pole kohustuslik. Ma olen kindel, et kes päev otsa püüab ühe ja sama landiga, saab ka lõpuks kala. Pealegi, igal kalamehel on oma maitse ja peamine on ikkagi kalamehe usk lanti.

Paljugi sõltub tujust. Vahel võin teha ka ainult kaks viset ja landi ära vahetada, kui miskipärast tundub, et selle mäng täna miskipärast ei sobi. Mulle meeldib katsetada erinevaid lante. Ega me enam vene ajal ela, kus hommikul panid landi otsa ja püüdsid õhtuni sellesamaga. Eestis paraku on valik üsna väike, ka maaletoojad ei otsi mujalt maailmast häid lante, sest eesti kalamees pelgab püüda suure landiga ega taha ka eriti uusi asju proovida. Näiteks kingiti mulle sünnipäevaks üks Ameerika lant, mis näeb välja nagu 25 cm pikkune kandiline puutükk. Üks sõber keeldus uskumast, et sellise „haluga“ kala saab. Kohe esimesel korral aga võttis mul seda lanti üsna suur kala, kuigi läks kahjuks otsast ära. Sõbra üllatus oli suur.

On järvi, kus töötab mõni kindel lant, on ka mõned landid, mis tunduvad töötavat igal pool. Üks minu lemmikuid, mis palju püügiaega saab, on 100 g Savage Gear Deviator viidika värvides, tal on veel kaks jutti külje peal. Mulle siiski tundub, et värvist olulisem on alati landi mäng.

Ka Salmo Slideri suuremad mudelid käivad mul tihti otsas. Väga häid jerklante tegi Nils Master, kuid kahjuks lõpetasid nad nende tootmise. Olen neid kaua taga otsinud, seni tulutult.

Algajale on esimesteks katsetusteks sobiv Salmo Jack. Ta ei näe välja nagu tavaline jerklant, pigem nagu väikest haugi meenutav pulk. Pikkust on tal 18 cm ja valmistatakse kahes variandis, ujuva ja uppuvana. Tõenäolist on seda kõige lihtsam õigesti liikuma saada.

Pavel jergihaugiga

PÜÜGITEHNIKA. Püügitehnikat kirjeldada on väga keeruline, seda peab nägema. Asi on selles, et iga lant käitub erinevalt. Seejuures võib koguni sama tootja ühe ja sama mudeli kahe eksemplari käitumine olla selgelt erinev.

Algajail soovitaksin kas mõne kogenuma jerkijaga kaasa minna või vaadata õppevideosid näiteks YouTube’ist. Ja muide – mulle tundub, et just algajal on head šansid jergiga kala saada, sest tema liigutused ei ole nii rutiinsed ja nn käes sees nagu kogenud jerkijal. Mida peab röövkalale meenutama landi mäng? Kala liikumist – õige. Aga mitte tavalise, vaid haavatud kalakese liikumist, kelle poole sööstmisel on kiskjal n-ö kindla peale minek. Kui nüüd algaja landiliigutamine on tahtmatult ebakorrapärane, mõni paus on ehk veidi pikem, mõni lühem, siis muudab see tema landi kalale kindlasti ahvatlevaks.

Mulle tundub, et kindlaid reegleid jerkimisel, nagu üldse kalapüügil, ei olegi. Näiteks on kujunenud lausa dogmaks, et jerkija peab tegema ridvaga löögi ülalt alla ja siis kerima, kuid kui ma enda tehnikat vaatan, siis mina teen tõmbe pigem küljele, ja töötab.

SUUREMAD KALAD. Jergiga püüdes on suurimaks kalaks jäänud 9,5-kilone haug. Kümneste klubi liige olen küll, kuid paraku oli see kala püütud elussöödaga.
Samas, kui ma kalal ainult kala pärast käiksin, siis ma ei jergiks üldse. Praegu (oktoobri alguses – toim) on Emajõgi kala täis, mine ainult ja püüa pöörlevaga ahvenat ja jigiga haugi, säinast tuleb ka paksult. Aga mind tõmbab oma järvedele, jerkima. See on nii teistmoodi kalapüük, et on võimatu sõnadega kirjeldada, millist naudingut see mulle pakub. Ma arvan, et see on võrreldav lendõngitsejate armastusega oma ala vastu.

Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 15 novembris 2015.