Teadlikult ja sihilikult olen meriforelli ja lõhet jõgedest püüdnud alates 2017 hooaja algusest (väljaarvatud üks paaritunnine käik eelmisel hooajal, kui mul polnud vähimatki aimu, mida tegin).Selle aja jooksul olen erinevatele jõgedel jõudnud käia umbes 15-l korral. Enamus nendest kordadest oli vajalik ka kalastuskaart osta.

Viimane käik, mis päädis isikliku spinningukala rekordiga toimus 6. jaanuaril, laupäeval. Eelmisel õhtul pärast tööpäeva polnud ma veel otsustanud, kas minna Piritale feederiga vimba kimbutama või lõhilasi lantima ja kas minna laupäeval või pühapäeval. Selgus tuli siis, kui vaatasin ilmateadet. Laupäevaks lubas juba varalõunast vihma ja lörtsi vaheldumist, temperatuuri lubati 2-3 kraadi ning tuul 4-5 m/s. Pühapäevaks näitas Yr.no juba kõikumist nullist allapoole, tugevamat tuult ning vahelduvaid sademeid.

Kuna praegu tõuseb päike hilja, siis sai hommikul mõistliku ajani magatud ja rahulikult valmis sätitud. Võtsin suuna Piritale, kuna see on lähim potentsiaalne püügikoht ning mõned lõigud on seal juba tuttavaks saanud. Kell 9:15 kohale jõudes olin üsna imestunud, et tavaliselt populaarses kohas polnud ühtegi autot veel ning ka jõe ääres vastaskaldas oli vaid üks kalastaja. Pikema jauramiseta alustasin jõelõigu läbikammimist.

Varemalt nägi see välja landi viskamise ja kerimisena selliselt, et tundsin läbi ridva jõuliselt landimängu ehk siis suhteliselt kiire kerimine. Nüüdseks olen natuke vaadanud teiste püüki ning lugenud materjale ja olen hakanud kerima erinevalt. Tunnetama landi mängu voolus ja vastavalt vajadusele siis kiiremini kerides või aeglasemini, tehes pause ja lastes landil niisama voolus mängida.

Kuna hetkel on veed jõgedes väga kõrged, kasutan lante mis lähevad sügavale ja on laia keelega, et need tugevas voolus kenasti püsiksid ja mängiksid. Näiteks oli otsas Rapala lant mis läheb 2 – 4 m sügavusele. Ridvaotsa ja kerimise kiirusega saab sellega praegu väga hästi põhjalähedalt püüda.

Pärast tunnist esimese lõigu kammimist ilma tulemusteta liikusin ülesvoolu edasi järgmisele jupile. Selle lõigu alguse osa mind isiklikult väga ei motiveeri kuid u. 50 m ülespoole on juba huvitavamaid kohtasid. Kuna aga aega oli siis oli võimalus ikka kogu lõik läbi proovida - ei või iial teada, mis tuleb.

Vahepeal oli jõeäärde jõudnud ka üks teine kalamees, kes tuli mingi vahega samasid kohtasid läbi püüdes ülesvoolu.

Käsil olevast lõigust ei olnud ma siiani veel kordagi kalaga kontakti saanud ja polnud ka näinud kedagi sealt kala saamas, kuid koht ise on huvitav (vastupidiselt esimesele lõigule, kust alustasin - seda kalasaamise seisukohalt). Liikudes lõigul ülesvoolu, jõudsin kurvile, mida ma olen alati hoolega läbi kamminud kuid tulutult. Koht asub kenasti kurvi peal. Enne kurvi on kiire vooluga kärestikuline jupp ja kohe pärast kurvi on tugeva vooluga sügavam koht. Seal, kus sügavam koht läheb üle kurviks, on keset voolu üks suurem kivi. Olen alati selle kivi ümbrust hoolega kamminud, aga pole löögile pääsenud.

Seekord läks aga teisiti. Astusin kivist umbes 20 m ülesvoolu kaldaservale ning viskasin landi vastaskalda alla nii, et kerides juhtisin landi kivi eest läbi. Ei midagi! Tegin teise viske ja lasin landil vooluga natuke edasi kanduda nii, et lant tuleks kivi tagant või üle kivi. Kerisin aeglaselt ning kui lant jõudis kivi kõrvale oli tunda, kuidas keegi vajutas sellele jõuliselt ning hoopis teisiti kui tavaliselt vastu kivi toksates. Seega oli kindel, et kivi taha lant ei jäänud. Järgnes korralik sidurikärin ja adrenaliinilaks. Kala ujust kivist eemale ja natuke vastuvoolu, teise kalda suunas ning sain natuke nööri sisse kerida. Kuid sellele järgnes kärinal kohe uus sööst sinna sama kivi taha tagasi. Nii me siis paarkorda mässasime, edasi-tagasi kuniks ma otsustasin, et selline asi võib lõppeda nööri katkemisega korduvast kivi vastu hõõrumisest ning eelnev kogemus ütles, et kui kala otsustab allavoolu söösta ja ma ise asun sisekurvis siis veab ta liini kalda risusse kinni. Seega hakkasin ma käega pooli pidurdades kala jõuga sisse vintsima.

Siinkohal pean avaldama tänud oma semule Keio Kasele kes mulle poes määris pähe korraliku nööri. Kui enne ma kasutasin erinevaid keskklassi hinnaga nööre siis pärast Varivas 8-kiulise liini kasutuselevõttu, kavatsen ma kõik nöörid ajapikku ümber vahetada. Kuna landikadu on vähenenud kordades, mis ka selle hinnavahe tasa teeb. Samuti on muud korraliku nööriga kaasnevad mugavused nagu vaikne kerimine ning hea lend seda väärt.

Olles üsna kindel, et nöör peab vastu, jäi üle vaid jälgida ridva painet ja loota, et konksud sirgeks ei lähe ning kala kaldapoole sikutada. Kuna tänu veetasemele on kaldad üleujutatud, sain kala madalale vedada. Selleks ajaks oli ka mulle järgnenud kalastaja minuni jõudnud. Kuna vaatasin, et kala pole päris tumepruun ning suhteliselt hele, otsustasin kala kaasa võtta. Palusin kaaskalastajal oma seljakotist võtta kongits ning aidata kala ära võtta, sest ta ikka veel viskles suht vihaselt seal madalas vees.