Nüüd aga juhtus nii, et Narva veehoidlal püüdvate kutseliste kalurite eestkõneleja Viktor tegi ettepaneku kevadiseks särjepüügiks nakkevõrkudega Narva veehoidlal, sarnaselt Peipsi järvega. On ju vaja teada, milline on veehoidla särjepopulatsioon ja kui nakkevõrkudega seda kalaliiki püüda, siis kui suur peaks olema silmasuurus ja millised kalad võivad särjepüügil kaaspüügina veel võrku jääda. Kui sellist püüki tulevikus lubada, siis tuleb arvestada kalapüügieeskirja sätteid aprillis-mais nakkevõrguga kalapüügi keelu kohta sisevetes (Peipsis ja Võrtsjärves on omad reeglid). Selline püük on erandlik nähtus ja peab rangelt vastama särjevarudele ning mitte kahjustama teiste liikide, eelkõige haugi ja ahvena kudemist ja arvukust.

Leppisime varasemalt kokku, et kui särje kudemine on täies hoos, siis Viktor helistab ja läheb püügiks. Kõne tuligi täpselt aprilli keskpaigas: tulge nüüd, särg koeb! Ka ilmaga on kõik korras: tuul on nõrk ja õigest suunast ehk siis edelast ja läänest. Ebasoodsa tuulega on madalaveelises veehoidlas võrgud kõiksugu sodi täis.

MADAL JA RISUNE. Varasem kalapüügi kogemus Narva veehoidlal meil puudus ja eelteadmised saime raamatutest, aastakümneid tagasi koostatud aruannetest ja piirkonna kaartidest. Kirjas on, et veetasemel 25 m üle merepinna on veekogu pindala 191 km2, millest Eesti Vabariiki jääv ala on ainult 35 km2, napilt 18%. Suurema osa veest saab veehoidla Narva jõe valgalalt ja kümnendiku lisab Pljussa jõgi. Eestile jääv veehoidla osa piirnebki valdavalt vana jõesängi ja n.-ö. vasakkaldaga. Kui veekogu on üldiselt madal (keskmine sügavus ulatub vaid 1,8 meetrini), siis jõe osas on paiguti kuni 15 m sügavusi kohti, põhjaotsas tammi juures on sügavus 8 m. Veehoidlas elavatele kaladele peakski sobima suurema läbivooluga läänepoolne osa, sest veevahetus veehoidlas on üllatavalt kiire: vesi vahetub 30 korda aastas, seega iga kahe nädala jooksul ja seda tänu võimsale Narva jõele. Samas on idapoolsetes piirkondades palju selliseid kohti, kus vesi on aeglasema liikumisega ja mõnes lahesopis on ka seisvat vett. Kui meie väikejärvedele on tihti omased veetaseme kõikumised, eriti kevadine suurvesi, siis Narva veehoidlal kindlustab tamm kindla veetaseme aastaringselt ja veetaseme käik jääb alla meetri.

Taimestiku rohkus sobib kalaliikidest haugile. Rikkalik põhjaloomastik on meeltmööda aga latikale ja linaskile. Fütofiilsetele liikidele, nagu särg ja ahven, peaks samuti veehoidla sobima. Kalapüük on raskendatud, sest vee alla jäänud alade põhi jäi puhastamata ja tänapäevani on võimalik püüniseid lõhkuda või lante kaotada vees asuvate kändude ja puutüvede otsas. Probleeme tekitavad ka ujuvsaared.

Narva veehoidla ajalugu algab aastast 1955, kui Narva jõe alamjooksule hakati rajama paisu, et kindlustada ja reguleerida Narva hüdroelektrijaama tööd. Tamm valmis järgmisel aastal ja nii saigi paisjärv oma alguse. Hüdroelektrijaam asub Vene Föderatsioonis ja praegu teenib pigem selle riigi energeetilisi huve. Alles hiljem rajati Eesti poolele Balti Soojuselektrijaam (anti käiku 1966) ja Eesti Elektrijaam (valmis 1973), mis kasutavad veehoidla vett oma veevarustuses ja turbiinide jahutuseks. Samas on aga seoses tammi rajamisega takistatud siirdekalade läbipääs merest Peipsi järve, sest läbi on lõigatud nende rändetee. Eelkõige puudutab see angerjat, kes ei pääse enam Peipsi vesikonda. Teine oluline kalanduslik aspekt on Narva jõe Kreenholmi haru kuivalejäämine, sest siin asusid varem väga olulised lõhekoelmud. Seega on Narva jõgi piltlikult kistud kaheks: alamjooks oma 14 km pikkuse jõeosaga, kus püütakse silmu ja lõhet, ning ülemjooks koos veehoidlaga, mis elab omaette elu. Aare Mäemets kirjutas juba 1977. aastal ilmunud Eesti järvi käsitlevas raamatus, et Narva jõel oleks majanduslikult otstarbekas sulgeda hüdroelektrijaam, mis annab vaid 4% ümbruskonnas toodetavast energiast, samas võidaks Narva kalakooslus (Neeva järel on Narva suuruselt teine Soome lahte suubuv jõgi). Kahjuks ei õnnestunud seda teha Nõukogude perioodil ja veelgi keerulisem on see tänapäeval.

SUURED SAAGID. Narva veehoidlast on teadaolevalt püütud umbes 30 erinevat kalaliiki. Pärast veehoidla rajamist oli 1960ndatel põhiliseks püügikalaks latikas, järgnes haug, mida kutselised püüdjad said aastas kuni 25 tonni. Aastane kogusaak Narva veehoidlast küündis 100 tonnini. Oluline püügiobjekt oli ka säinas, sest väljapüük 10 tonni aastas on muljetavaldav. Teistest kalaliikidest mainiti töönduspüükides roosärge, särge, linaskit ja ahvenat. Harrastuspüüdjad püüdsid eelkõige haugi, latikat peaaegu ei püütud. Harrastuspüüdjate kogusaak 1950ndate aastate lõpus küündis spinninguga haugipüügil 500 tonnini, mis tänapäeva mõistes tundub hämmastava kogusena.

Suvilad Narva veehoidlal

Veel kolmkümmend aastat hiljem näitab tänapäevane kalapüügistatistika, et Narva jõel ja veehoidlal püütakse aastas 29,7 tonni kala, millest 2/3 moodustab jõe alamjooksult silmutorbikutega tabatav jõesilm. Teistest liikidest püütakse eelkõige Narva veehoidlast aastas kutseliste kalameeste poolt 2,7 tonni latikat ja 2,2 tonni linaskit. Särjesaak nii jõe kui veehoidla kohta on samas suurusjärgus – 2,3 tonni. Röövkaladest püütakse haugi ainult 1 tonn ja ahvenat vaid 260 kg.

VÕÕRLIIGID VÕTAVAD VÕIMUST. Lisaks meie omamaistele mageveekaladele on Narva veehoidlast püütud ka palju selliseid liike, kes on siia jõudnud inimese kaasabil. Juba Nõukogude ajal rajati Balti Soojuselektrijaama juurde kalakasvatus, kus kasvatati karpkala ja vikerforelli, kes soojas jahutusvees hästi kasvasid ja mõnikord „põgenesid“ ning sattusid veehoidlasse või kaugemalegi. 1980ndatel katsetati siin valgeamuuriga (Ctenopharyngodon idella), kelle abil loodeti vähendada veehoidlas ja kanalites vohavat taimestikumassi, mis sageli ummistas jaama sissevoolul asetsevaid reste ja takistas vesivarustust. Kesk-Aasiast toodud noorkalade partii jäi siiski ühekordseks katseks, sest nende kalade kasvuperiood põhjamaistes tingimustes jäi lühikeseks. Sellegipoolest püüti selle liigi hiiglasemõõtu „jooksikuid“ aastaid hiljem Peipsist ja ka Võrtsjärvest. Viimastel aastatel kasvatatakse Narvas tuurlasi ja see avaldub ka ümbruskonnas: Peipsi järves on katsepüükidel ja muidu kalastades püütud vene tuura (mõned isendid tabati ka Emajõe suudmes).

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! juuli-augusti paberväljaandest.