„Ma ärkan igal hommikul üles tundega, et kohe tahaks tööle hakata,“ ütleb Marko. „Absoluutselt iga päev saan ma siin teha nii huvitavaid asju, et kahju on õhtul koju minna.“

Laiem ring kalastushuvilisi teab pigem Marko kaubamärki, kaunilt disainitud Kalastuskunni logo. See käib lahutamatult kaasas iga tema lõpetatud tööga: parandatud ridva või rulli, efektse Pärnu muska või võta-kätte-ja-hakka-kasuta seisus kombainiridvaga.

Käsitöö-muskad

ALGUS. Marko on pärit Lõuna-Eestist Räpinast, Lämmijärve veerelt. Juba tema vanaisa ja isa olid kõvad kalamehed, viie-kuueaastaselt võeti poiss ka ühes. „Algul jõlkusin niisama kaasas, kui isa lanti loopis. Ise hakkasin spinnaga püüdma kümneaastaselt,“ mäletab Marko. „Esimese spinningu tegin ise sarapuust, naelast keerasin rõngad. Ühest tiigist käisime püüdmas, kus haugi sees oli.“

Järgmine püügikoht oli juba Lämmijärv, mis on tänini Marko lemmikkohti. „Igal aastal üritan ikka nii suvel kui talvel Lämmil korralikud püügid teha,“ ütleb ta. Toona, 90ndate algul, olid põhilisteks püügikohtadeks kanalid poldril, mis kulgevad Raigla külast kuni Naha ojani. Nende abil kuivendatakse põldusid, aeg-ajalt pumbatakse vett järve ja kevaditi jäävad klapid lahti. Siis tuleb kanalitesse kõvasti ahvenat, kokre, linaskit, haugi ja särge.

„Tollal olid peamised püügiriistad juba isa alumiiniumritv, Nevskaja ketas ja 0,6 mm tamiil,“ meenutab Marko. „Kõvasti on Nevskajaga omal ajal vastu näppe saadud ja sasisid harutatud. Isa käis Venemaal tööl, siis ma tema äraolekul harjutasin koduhoovi peal. Pusasid sai harutatud mitu nädalat ja õue peale kogu rullitäis laiali veetud, et isa jumala eest teada ei saaks, et ma kõik sõlme olen ajanud.“

„Aga see haigus on mul, jah, väiksest peale kallal olnud, et kogu aeg kibelen kalale,“ ütleb Marko. „Kõik vaba aja olen ikka ainult kalal veetnud. Koolivaheajad täielikult ja kui näiteks kevadel särjeaeg tuli, siis nii kui tunnid lõppesid, kohe jalgratta või võrriga järve äärde ja kalale.“

Pärnu kombaini ridvad

„Praegu pääsen püüdma vähem, aga töö kompenseerib selle valu ära,“ nendib Marko. „Kui kümme aastat agronoomina töötasin, siis oli küll nii, et iga vaba hetk läheks kalale. Nüüd, kui saad igasugu kalastusasju teha, siis see pakub peaaegu samasugust rahuldust nagu kalapüük. Hea tunne on, kui saad kellegi õnnelikuks teha. Kui palgatööl oled, siis hommikul ärkad üles, et oh, ei viitsi. Nüüd olen kolm aastat oma bisnist ajanud ja iga päev ärkan rõõmuga üles, ootan, et täna saab jälle uusi väljakutseid, avastada ja katsetada. Hästi põnev töö on.“

RÄTSEPATÖÖ SPINNINGUTELE. Marko on kokku arvestanud, et aastas remondib ta 300–500 ritva. Uutest ritvadest on käsil peamiselt erinevad talveridvad, neid on ta teinud viimasel ajal umbes 150 tükki aastas. Tuleb tõde tunnistada, Marko on ka mitu siinkirjutaja ritva ära parandanud. Seejuures õnnestus remontida ka murdunud SpeedMaster, mille üks teine meister oli lootusetuks juhtumiks tunnistanud. Marko aga sai asjaga hakkama ning tänaseks on ritv kenasti kevadest sügiseni merest haugi ja meriforelli välja toonud.

Ridvapink

„Kunn“ ise ütleb, et on seni sada protsenti kõik tema kätte toodud ridvad suutnud ära parandada. Tõsi, mõni on pidama jäänud teisel korral. Õnnestumiste suure protsendi põhjuseks olla meistri enda tehnoloogia, milleni ta aja jooksul katsetuste ja ka ebaõnnestumiste hinnaga on jõudnud. Lähemalt ta sellest rääkima ei kipu, ja see on ka mõistetav, sest just know-how toobki ju meistrile leiva lauale.

Eriti põnevad projektid on aga olnud paar spinninguritva, mis ta viimasel ajal teinud – üks haugile, teine meriforellile mõeldud. Plangud on olnud kuulsa St. Croix’ toodang, neile saab netist valida ja juurde tellida sellised rõngad ja käepidemed, nagu hing ihaldab. Sellise klassi ritvu naljalt poest ei leia, vähemalt Eestist mitte.

Marko Eensalu

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! jaanuari/veebruari numbrist!