Legendaarse kalakaitsja meenutusi

Guido Kapp on aastaid teinud keskkonnakaitsjana järelevalvetööd. Tema tööpiirkonda kuulus Võrtsjärve vesikond, samuti Viljandimaa väikejärved. Peale kalastajate tuli silm peal hoida ka jahimeestel. Muide, hr Kapp on ka ise olnud eluaegne õngemees.
Siinkohal meenutab tänaseks pensionile läinud Guido Kapp mõnd tööl ette tulnud lõbusamat juhtumit.

Ükskord läksime ülemusega Võrtsjärve läänepoolset kallast mööda kohta, kus teadsime, et kala koeb ja kus kalakratid ka käivad. Ligipääs sinna oli keeruline, sest kraavid olid üle ujutatud.

Keset vesist ümbrust on üks kena kuiv koht, kus meie kohale jõudes magas raskesti üks minule tuttav mees. Ühel pool teda oli tühi veinipudel, teisel pool kümmekond haugi, ahingujäljed peal.

Ülemus tonksas teda kummiku pihta, mees ärkas üles, tundis meid ära ja ütles tere. Kalade kohta küsis aga imestunult, et miks mina arvan, et tema need haugid on püüdnud! Tema joonud veini ära ja jäänud päikse kätte peesitama, aga kes need haugid ja ahingu tema kõrvale pani, seda ta küll arvata ei oska. Ütles veel, et teete vist nalja minuga ja olete ise need haugid siia pannud. Ja nii jäigi. Kuna meil polnud võimalik tuvastada, et just tema need kalad püüdis ja et ahing on tema oma, jäi ta seekord karistamata.

***
Oli koha kude aeg, kui läksime Võrtsjärvele kaatriga reidile. Vaatasin binokliga, et mootorpaat seisab, aga nii kui meid nägi, hakkas ranna suunas liikuma. Sõitsin järele, mehed ütlesid, et nemad ei ole põgenenud, vaid proovisid paadi mootorit. Üks mees oli mulle varem koha röövpüügiga vahele jäänud.

Asi tundus kahtlane, aga polnud põhjust neid kinni pidada. Tahtsin siiski üle vaadata selle piirkonna, kus nad enne seisid. Järv oli peegelsile, haarasin binokli ja hakkasin uurima, kas näen midagi kahtlast. Muud ei olnud kui parv parte, neist üks kuidagi veider – teised ujusid ringi, tema ei liiguta. Paarimees vaatas ka ja ütles, et ära aja rumalat juttu. Aga kui läksime lähemale, siis kõik pardid läksid lendu, see mitte. Selgus, et see oli jahimeeste peibutuspart, nägi välja täitsa nagu päris. Pardi küljes oli aga peenikese nööri otsas traal, mille röövpüüdja oli uputanud, kui nägi, et inspektorid tulevad. Tuvastada, et just tema selle sinna pani, jällegi ei saanud.

***
Olime kude tippajal kella ühe paiku öösel ikka veel reidil, aga nii väsinud, et otsustasime tunnikese autos puhata. Jätsime auto seisma kitsal metsavaheteel, mis viis Võrtsjärve äärde, oja kõrval. See oli ka röövpüüdjatele teada tee, mis viis kala kudekohta.

Suikusin rooli taga unne, kolleegid magasid ka. Järsku tõmmati juhipoolne uks lahti, nii et pidin äärepealt välja kukkuma. Üks mees käratas mulle: mis sa kurat magad keset teed! Panin tule põlema. Mees nägi, et ma olen vormis ja ehmatas ära. Ütles, et hea küll, ma ei hakka teid segama, magage edasi. Et ma olen ise ka ühiskondlik inspektor – Valgamaalt, parasjagu reidil ja võin teist teed mööda ka minna. Ütlesin, et oot, ma tahaks teie auto üle vaadata. Üllatus oli suur, kui leidsime autost keelatud püügivahendi, tehases valmistatud kompleksse elektripüügiagregaadi. Koostasin protokolli, aparaat võeti hoiule ning hiljem konfiskeeriti.

***

Oli kunagi selline kord, et kui Võrtsjärvel satub õnge otsa angerjas, siis tuleb ta kas tagasi lasta või kalamajandisse viia. Nägin, et üks paat oli Tondisaare lähedal. Lähenesin, kalastaja oli juba dokumendid valmis pannud, enne kui ma sain küsidagi. Paberid olid korras, aga mees kuidagi ehmunud moega. Ajasime veel veidi juttu ja siis tuli mehel riiete vahelt lõua alt angerja saba välja! Eks ta oli kala kilekotiga põue pistnud.

Mees oli õnnetu, aga kogus ennast, hakkas naerma ja ütles: „Kuna, kurat, ta veel põue puges!“ Mina ütlesin, et kui kala elus, lase siis tagasi. Mees pakkus, et võib selle ju kalapunkti ka viia. Vaatasin paadi üle ja selgus, et resti all oli veel kaks angerjat. Palusin need ka vette lasta ja andsin nõu, et olgu edaspidi ausam. Karistus jäi tegemata, sest kala sai vette tagasi ja ehmatus oli mehel niikuinii kõva.

***
Võrtsjärve lõunaotsas Pähksaare ja Väike-Emajõe suudme vahelisel alal toimub kevaditi massiline kalakude ja ränne. Seal, kus on kala, tegutsevad aga ka kalakratid. Olin mitu korda proovinud neid seal tabada, aga alati oli neil valve väljas ja kalakaitse märkamisest anti märku kas vile või rakettidega.

Korraldasin ühel varajasel hommikutunnil nimetatud kohta reidi koos kolleegi ja korrakaitsjatega. Kolleegid jäid eemale metsatukka. Mina aga hiilisin pimeduse varjus järve kaldale, kus ronisin vana paadi alla ja jäin ootama. Möödus ehk pool tundi, kui kuulsin lähenevat meeste hääli. Mehed leppisid kokku, et üks jääb valvesse ja annab märku, kui kalakaitset märkab, ja kaks lähevad järvest võrke välja tooma. Praost nägin valves olevat meest koeraga, see sundis mind eriti vaikselt olema. Järsku märkasin, et paadi serva alt oli näha koera must nina, koer nuusutas ja urises. Lase või koera ninale nipsu! Kartsin, et minu plaan on läbi kukkunud. Koer ikka nuusutas ja nuusutas, kuni jooksis valves oleva mehe suunas, kes läks rannast kaugemale. Paadi all tuli sundasendis veel kaua olla, kuni kuulsin aerude kolksumist. Mehed randusid ja oli kuulda, kui paadist tõsteti võrgud kaladega välja ja arutleti, et saak oli hea ja kalakaitset ei märgatud.

Arvasin olevat paraja aja, lükkasin paadi pealt ära ja teatasin, et olen inspektor. Röövpüüdjad olid väga ehmunud, üks neist ütles, et on alati seda meelt olnud, et mind tuleb karta nii päeval kui öösel. Imestasid, kuidas mul õnnestus märkamatult paadi all olla, nii et koer ka ei märganud. Ebaseaduslikud kalapüüdjad said tabatud ja see mõjus hästi, enam ei juletud tükil ajal selles kohas röövpüüki teha.